Jalgsimatk Altai mäestikus.
Ajavahemik 10.02.2001 – 21.02.2001.a.
marsruudil: Tjungur – Akkemi järv – Akkemi liustik – Delone kuru – tipp Tomski studentov – Akkemi järv – Tjungur.
Grupi koosseis: 1 matkaja – Toivo Laan

Kuupäev Matkapäev Tegevus
10.02.2001 1.
Kuigi ilm on pilvine, kiirgab lumi silmi-pimestavalt. Tempertuur Hommik/lõuna/õhtu -20°C/-5°C/-10°C 		“Võssotnik”. Lahkun kell 08.15. Ees ootab teekond Akkemi järve äärde. Tjungurist järveni on 35 km. Kõrguste vahe Tjungurist Kuzujaki kuruni on ~565 m. Kuzujak – kategooriata, 1513 m. Üle kuru viival teel on võimalik sõita maastikumasinaga. Kiirelt tihenevas hämarikus (kell 18.30) jõuan kurule ja jään laagrisse. Teekonna iseloomustus: Tjungurist Kutšerla külla. Otse läbi küla jõe äärde, sild, korralik metsatee, lagendik (suvel heinamaa, talvel lagendik, regedega kõvaks sõidetud teelt tuli keerata kitsale paremale suunduvale jalgrajale, rada (suvel tee) viib taas metsa. Metsa jõudes algab tõus. Jõudes nn mägiteele, oleme pea-aegu kurul. Päev kujunes üllatavalt raskeks. Võimalik, et selle põhjustasid magamata öö ja kõhuvalu. Arvestades öiseid külmavärinaid, kahtlustan palavikku.

Kõrgus ~ 1513 m, läbitud ~7 km. Päevane tõus ~565 m
11.02.2001 2.
Ere päike, lumi kiirgab, öösel oli kerge lumesadu. Hommikune tempe-ratuur -18°C, telgis –8°C.		 Ärkan kell 09.00. Olin maganud ligi 11 tundi. Kavatsen teha puhkepäeva, kuid ei viitsi päevakest paigal istuda. Kell 11.30 alustan laskumist. Raja kvaliteet endine ehk arvestades hetke olusi: normaalne. Mitte kaugel asub köetav onn. Suvistel heinamaadel kaob rada olematuks ja olen sunnutud rada tampima. Nähes ees lamba ja lehmakarja, hakkan otsima paremat teed. Selgub, et paremale pööramise asemel oleks võinud minna mööda rada otse edasi. Sellisel juhul oleksin jõudnud karjaste majani ja korraliku, minule soovitavas suunas kulgeva teeni. Tee lõppeb järsu nõlva juures, edasi läheb ülesse väike rada. Jään laagrisse kell 15.30. Asun allika juures (loomade joogikoht?). Edasi algab võsataoline mets. Võib öelda, et karjamaa lõppeb, kuigi eespool on veel paar lagendikku. Minu ainuke soojallikas (gaasilamp) lõpetab tehnilistel põhjustel oma tegevuse. Kuna puudub võimalus lambi remondiks, pakin selle kilekotti ja matan lumehange.

Kõrgus ~993 m, läbitud ~4 km. Päevane laskumine ~520 m
12.02.2001 3.
Ilm pilvine Temperatuur: -20°C/-15°C/-18°C		 Lahkusin laagrist kella 8 ajal. Kuigi mul ei olnud külm, magasin öösel halvasti ja vähe, lakkamatud külmavärinad ei lasknud puhata. Õhtul (17.00 paiku) oli taas jõe ääres. Raja iseloomustus: alul pidevad, kuid väiksed, tõusud ja langused, hiljem pikk ja lauge tõus. Vahetult enne jõge laskub rada suhteliselt järsult jõe äärde. Hoolimata magamata ööst oli liikumine kerge.

Kõrgus ~1400 m, läbitud ~11 km. Päevane tõus ~395 m.
13.02.2001 4.
Ilm pilves, tugev puhangiline tuul. -20°C/-16°C/-20°C 		Lahkun laagrist kella 08.00 paiku. Rada on hea, kuid ühes kohas tegi rada 90 kraadise pöörde ja suundus jõe vastaskaldale, metsaga kaetud nõlvale. Lume all oli aimata kunagisi suusajälgi. Liikusin mööda vanu jälgi. Paarisaja meetri järel rajad ühinesid. Oletan, et vastaskaldal oli laagrikoht. Plaan, jõuda Jarlu suudmeni, jäi täitmata. Ööbisin umbes ühesugusel kaugusel nii Jarlu jõe suudemest kui ka Tekelju kosest. Edaspidi ehk hommikuse teekonna alguspunktist kuni Akkemi järveni kulgeb rada pikki jõe kallast.

Kõrgus ~ 1670 m, läbitud ~8 km. Päevane tõus ~270 m.
14.02.2001 5.
Ilm päikeseline, mõningad tipud (näiteks Lääne-Beluhha) pilvedes. Temperatuur: -20°C/-10°C/-18°C 		Lahkun kusagil 08.30 paiku. Kell 12.00 jõudsin Akkemi järveni (ilmajaam ja päästeteenistus). Lahkusin kell 12.30. Kuni liustiku alguseni oli minek väga lihtne ja liikusin edasi kiiresti. Liikudes jäätunud jõel, kandsin kasse. Kohati oli tõus küllaltki järsk ja lume puudusel polnud võimalik kassideta liikuda. See kehtib vaid juhul, kui liikuda jääl. Kaldal või jää ja lumepiiril polnud kasside kandmisel mõtet. Kõige suuremaks puuduseks tuleb lugeda asjaolu, et paiguti oli jää kaetud vee ja pehme lögaga, mis vaatamata bahhillide kandmisele kippus pikkapeale saapasse imbuma. Tagajärjeks oli nii jalgade ja kui ka saabaste märgumine. Liustiku alguses läksin vasakut kätt jäävale moreenile ja liikusin seni, kuni liikuda nägin. Umbes kella 7 ajal õhtul jäin laagrisse. Liigse kallaku tõttu tuli ööbida telgita. Ööbimispaik ei kuulunud just kõige ohtutumate kilda. Väiksemate kivide ja laviinide eest võsin ju olla kaitstud, kuid suuremad oleksid mind kaasa viinud.

Kõrgus ~ 2500 m, läbitud ~14 km. Päevane tõus ~830 m.
15.02.2001 6.
tugev puhanguline vastutuul, olematu lume pinnatuisk, kõik neljatuhandesed tipud on kadunud pilvedesse. Temperatuur: -10°C/-5°C/-10°C		 Valgenedes laskusin nõlvalt alla liustikule ja edaspidi liikusin liustiku vasakus (vaadates läbi tõusja silmade) servas. Suvine rada läheb Tomski platsidele kas liustiku vasakus servas või moreenil, igaljuhul peab hoidma võimalikult vasakule. Kahjuks ei läinud ma parajalt palju vasakule, mistõttu leidsin end korraga keset kaetud ja katmata lõhede rohket piirkonda. Enamus lumesildu olid kandvad, kuid olid ka mõningad erandid.
  1. Lund täistuisanud ~3 meetrine pealt laienev pragu oli kaetud tugeva lumekihiga. Nõrgaks osutus lumesilla ja liustiku liitekoht. Vajunud läbi lumesilla, proovisin nihutada raskuskeskme liustiku kandvale osale. Kuigi minu ees oli väike kivi, kust sain kinni hoida, ei õnnestunud mul rinnaga liustikule toetada. Põhjus teadmata. Võib-olla ei tahtnud ma kartuses, et ainuke toetuspunkt võiks lahti murduda, kivi liialt kooramata. Kindel on see, et täit jõudu ma ei rakendanud. Proovisin jalgealust kõvaks tampida, saamaks mingitgi toetuspunkti. Ei õnnestunud. Mida rohkem ma jalgu liigutasin, seda sügavamale vajusin. Jäi proovida kolm lahendust:
    a) leida jalgadele toetuspunkt liustikuprao seinast;
    b) kasutada suusakeppe toetuspunktina, toetades need liustikule ja säilinud lumesillale;
    c) lasta end selili ja proovida nii tagasi roomata.

    Variant “a” viis mind sihile. Leidsin prao seinast väljaulatuva kivi, mis andis jalale piisava toetuspunkti, ronimaks taas kindlale pinnale.

  2. Enamusjaolt olid kõik kaetud lõhed aimatavad. Tugeval lumekihil olid lõhede kohal randid. Pannud paika sammude arvu, seisma jäämise koha ja katsunud suusakeppidega lumesilla tugevust, läbisin ettevalmistatud lõigu nii kiiresti kui sain. Ühe järjekordse etapi läbimisel kadus seisma jäämise kohast jalgealune ja ma leidsin end toetamas seljakotiga liustikuprao servale. Pragu ei olnud lai, kõige rohkem 20-30 cm, kuid sinna kinnikiiludes poleks ma oma jõududega enam välja pääsenud. Kõige suuremaks puuduseks oli kirka ja kasside puudumine. Läbivajumise põhjus oli oma hooletus, sest tegemist ei olnud nähtamatu lõhega.

Edasi liikusin kassidega. Kuigi tundus, et edasine tee on ohutum ja kõige lõhede rikkam piirkond on läbitud, võtsin esimesel võimalusel veelgi vasakule. Aeg-ajalt silmasin kellegi allatuleku jälgi (kasside jäljed). Kell 12.30 olin onnis. Hoolimata lahtise lume ja jää puudusest, kandis tugev vastutuul tuul endaga kaasas nii lund kui ka jäidet, tekitades pinnatuisu.

Kõrgus ~3000 m, läbitud ~2 km. Päevane tõus max ~500 m.

16.02.2001 7.
väga tugevad tuule-iilid, kannavad kaasas jäidet, Temperatuur: -10°C/-5°C/-10°C		 Lahkusin onnist kella 8.30 paiku. Suunaga Delone (2B, 3400 m) kuru. Esmalt tuli minna liustikule, nime ma ei tea, kuid nimetan selle tinglikult Delone liustikuks. Ohutu liustik. Minek väga lihtne. Jäätunud liustikul polnud lõhesid näha. Onnist vaadatuna asus otse ees Titovi kuru, Delone jäi paremale ja asus kaljude taga. Taganttuul hõlbustas minekut. Enne Titovi kuru ääristas Delone liustiku serva karniis. Vahetult enne järsemaks muutuva tõusu algust oli liustikulõhe (jalamilõhe), lausega kuni 30 cm. Tõus kurule ei ole raskete killast, kuigi aegajalt tuli kolmetaktilisel liikumisel kasutada kirka kihva. Kurult võtsin suuna tipule Tomski studendid. Esmalt tuli ronida üle kivirahnu, seejärel lühike harjamarsruut. Lumine hari oli väga terav. Harja lõunaküljel oli pehme lumi. Teisel pool ahelikku oli üldse väga palju lund. Enam-vähem harjamarsruudi keskosas oli hari murdunud (või läbikaevatud) ja tekkinud ava võimaldas minna lõunanõlvalt põhjanõlvale. Põhjanõlval oli lumi moodustanud jäätunud terassid. Vahetult enne tippu tuli veel kord tegelda väikest viisi ronimisega. Tipus olin kella 13.00 paiku. Seega võib tõusu kestuseks lugeda 4 ja pool tundi. Laskumisel kasutasin nn lõhet ja ronides jõudsin välja enam-vähem Delone kuru keskpaika. Laskumisel tipust poole kuruni, oli nii lume kui ka kivimarsruut. Jäisel Delone kuru kõlval laskusin enamusjaolt nägu ees. Selg ees laskumist kasutasin vaid korra. Paar korda nägin köitest tehtud jaamu. Järelikult liigutakse antud lõigul enamusjaolt julgestusega.
Tõusul olin puhastanud lumest väikese lõigu liustikupraost. Laskudes jäin veidi enne pragu seisma ja lugesin samme, et peatumata üle prao minna. Hetkel, kui ma taas ammuli sui ümbrust vahtisin, tuli järjekordne tuuleiil ja lükkas mu pikali. Kukkudes ja lõbusalt prao poole sõites, proovisin end pidurdada kirka kihvaga. Nähes ettevõtmise tulutust, sest enne pragu poleks ma arvatavasti seisma jäänud, lõpetasin suurema pidurdamise ja kasutasin kirkat vaid nii palju, et libiseksin alla jalad ees. Ainuke põhjus, miks ma kirkaga end ei pidurdanud, oli kartus prao ees. Olin hirmul, et juhul kui ma suure kiirusega üle prao sõidan, võib kirka lõhe serva näol tugevat takistust kohata ja liiga järsk pidurdus suurel kiirusel oleks võinud kirka külge kinnitatud käe liikmest välja tõmmata. Seega lootsin ma kohast, kus pragu oli lumega kaetud, hooga üle libuseda. Ja isegi puhastatud ala korral oleksin teoreetiliselt pidanud ehk üle prao libisema, sest pragu ei olnud lai ja ülemine äär peaks olema alumisest äärest ikkagi kõrgemal olema. Kuid mingil põhjusel minu arvestused ei õigustanud end ja ma sõitsin külg ees prakku. Võimalik, et jalad (põlved) kohtasid prao juures mingit takistust ja ülakeha hakkas inertsiga ümber telje tiiru tegema, mistõttu lõppeski kõik äkkpidurdusega selleks mitteettenähtud kohas. Peale pragu muutus liustik laugeks ja teekond onnini oli lihtsalt sammumine.
Tundus, et tuul muutub järjest tugevamaks. Tuul kord vaikis, siis tuli iilina tagasi. Ilma kirkata ehk kolmanda toetuspunktita oli minu arust pea-aegu võimatu püsti jääda. Juba eemalt oli näha liginev hall sein ja kui see minuni jõudis, siis liikumisest ei olnud enam juttugi. Pidin lihtsalt seisma ja ootama tuule nõrgenemist. Ilma prillideta oli liikumine võimatu, kuid prillid peksti koheselt jäidet täis ja nendega ei näinud suurt midagi.

Päevane teekond: tõus ja laskumine: Tomski platsid ~3000 m; Delone kuru (2B) ~3400 m; Tomski studentov (kahene marsruut) ~3500 m. Kõik arvandemd pärinevad Akkemi järve äärsest päästeteenistusest ja “Võssotnikust”.

17.02.2001 8.
torm, nähtavus pea-aegu olmematu, kuigi öösel oli korraks isegi selge. Temperatuur: Kuna öösel viis tuul termomeetri minema puuduvad edaspidi temperatuuride kohta kõik andmed. 		Puhkepäev. Kuulan tormi väljas uluvat tuult, kolisevat onni ja vaatan aknas välja. Ainuke, mida näha, on kivi Beluhha alla hukkunute mälestustahvlitega. Teoreetiline Delone ja Beluhha päev.
18.02.2001 9.
torm, tuul pole nõrgenenud, kuid oru suunas on nähtavus natuke paranenud. 		Kell 08.000 – alustan tagasiteed, kell 09.00 on jäämurd läbi. Kell 13.00 päästeteenistuses. Laskudes tuli mulle vastu kaks gruppi: üks kümne-, teine kaheliikmeline. Neil oli hea meel, et minu jäljed neile tee kätte näitavad. Järve ääres sirab päike. Seljataga on hall sein. Ülesminejatele öeldi, et tsüklon kestab veel paar päeva. Minule öeldi, et ligikaudu nädal veel.
Kell 17.00- Tekelju suue ja kosk. Leidsin eest vana laagripaiaga koos haoga. Tegin väikese lõkke. Avastan, et tervis on korras. Isegi köha on kadunud.

Kõrgus ~1790 m, päevane laskumine 1210 m.
19.02.2001 10.
ilm on ilus ja päikeseline, metsas vailtseb tuulevaikus		 Kell 08.00 – lahkun laagrist. Kell 16.00 olen allika juures. Leidnud peidetud lambi, jätkan teed. Kell 18.00 onni jures. Jään onni ööbima. Lihtsalt müstika. Kurul allikani laskusin 4 tundi, kuid tõusin 2,5 tundi Need pool tundi, mis lahutasid mind kurust, jäid järgmisse päeva. Päeva, mil ma enam mitte sugugi ei viitsinud end liigutada. Minu kartused, et ma pean ligi 20 km rada tampima, osutusid õnneks alusetuteks. Metsas oli rada alles, vaid lagedatel kohtadel (lagendikud ja jõel) tuleb tegelda raja tegemisega. Kokku ei tulnud teha rada rohkem kui 500 m ja arvan, et seegi on veidi ülepakutud.
20.02.2001 11.
ilm on ilus ja päikeseline, metsas vailtseb tuulevaikus		 Leian kirve ja tegelen mõtetu tööga: kütan onni soojaks. Ei viitsi enam edasi minna. Lahkun kell 10, kell 15.00 olen Tjunguris.

Lisa:
a) foto tipust Tomski studentov.

 

Kokkuvõte.

Kokkuvõtteks võib öelda, et matk ei õnnestunud. Liialt palju oli puudujääke ja lubamatuid eksimusi. Kuigi ilmaolusi arvestades tegin ma kõik, mis minusugune suudab, pole rahuloluks siiski põhjust. Õnneks õigustasid end lumeräätsad, mis ma kasutasin suuskade asemel. Laskumisel oleks saanud suuskadel kiiremini, kuid sellegipoolest räätsad õigustasid end.

  1. Miinuseks loen kahe esimese päeva aeglast liikumist, eriti just teise päeva aeglus on väga taunitav.
  2. Miinuseks on 5 matkapäeva ööbimispaik. Sellised ohutustehnika eiramised on lubamatud isegi siis, kui sellest ei sõltu kellegi teise elu, peale minu enda.
  3. Miinuseks on Akkemi liustikul kaetud prao mitte märkamine ja sellest tingitud läbivajumine.
  4. Miinuseks on kukkumine Delone kurul ja suutmatus end õigeaegselt pidurdada. Lihtsalt juhus, et asi piirdus vaid väikse seljavalu ja kerge lonkamisega.
  5. Miinuseks on nõrk moraal ja sellest tulenev vähene suutlikus. Allesjäänud päevadega oleksin suutnud minna veel vähemalt paarile kurule või tagasihoidlikele tippudele.
  6. Miinuseks on köie kandmine seljakotis. Sellisel juhul pole mõtet köit kaasa võttagi, sest kasutada seda nagunii ei saa.
  1. Plussiks on distsipliin. Hoolimata Beluhhale minejate kutsetest, ei läinud ma tagasi üles, vaid tulin ettenähtud ajaks päästeteenistusse.
  2. Plussiks on varustus. Riietele tehtud kulutused õigustasid end sel matkal. Esmakordselt ei hakanud paigal istudes külm.

Võrreldes plusse ja miinuseid, näeme, et iga miinus on kaalukam, kui kõik plussid kokku.