Retk Norrasse, 14. - 29.juuli 2000

14. juuli, reede

Hommik Birgiti suvilas. Peaaegu nagu tavaline sünnipäeva järgne hommik, oleme uimased ja üsna väsinud. Eluvaimu hoiab erksana teadmine peatsest sõidust sadamasse, kust algab meie selleaastane matk. Kõhud head ja paremat täis, pakime asjad ja laome need vastavaks otstarbeks kohale organiseeritud bussikese peale. Veel viimased pilgud garaaži alla - ega midagi maha ei jää, paistab kõik OK olevat.

Sadamas ladusime kiiresti ja hoolega omad kodinad bussi peale - töö kiire ja korralik, vähemalt meie arusaamist mööda. Aga ei, Jarmo ei olnud meie pakkimisega kohe kuidagi rahul ja nii ta tiris kõiki kotid taas välja. Lõpuks jõudsime järeldusele, et temaga pole suurt mõtet vaielda ja lõppude lõpuks summa ei sõltu liidetavate järjekorrast - lasime tal rahus rahmida. Seadsime end võimalikult mugavalt parkimisplatsile istuma ja nautisime Birgiti sünnipäeva after party´t , lasime hea maitsta pakutaval vahuveinil ning püüdsime ebamugavat ootamist võimalikult mugavalt üle elada.

Kui juba laevale jõudsime ja end baaris/restoranis sisse seadsime jätkasime põhimõtteliselt samas vaimus olesklemist. Lisandusid krõbistamiseks suupisted matkavarudest ja vahuveini voolas sõna otseses mõttes ojadena. Laeva pealt saime maha sama ladusalt kui sinna peale ja sama hea tervise juures. Edasi enam nii libedalt ei läinud. Soome toll pidas meid liiga kahtlasteks ja leidis, et meile kulub üksjagu võimlemist ära. Kogu bussi peale suure vaevaga laotud kraam tuli maha võtta ja tollis läbi valgustada. Ja asja eest, nii mõnelgi oli kottides valgust kartvat kraami ja kes kogu sellest möllust kasu lõikas - ikka meie, aga sellest juba hiljem. Sai siis see valgust kartev kraam laiali jagatud ja kotid maha laotud, läbivalgustatud - rõõmuks ilmselt igavlevatele tollitöötajatele - ja jälle bussi peale. Lõpuks oleme juba päris profid pakkimise alal!

Sõit jätkus mööda kauni Soomemaa graniiti uuristatud maanteid, kuni leidsime ilusa parkimiskoha järve ääres. Siin on neid järvi küll musttuhat! Saime oma kangestunud jäsemed välja sirutada, palli mängida ja loomulikult ka ujuda. Pugesime telkidesse ja jäime Unematit ootama. Tal läks pisut aega, enne kui ta meie telki jõudis, ilmselt kõrval oleva tööstuse mürin pisut heidutas teda.

15 juuli, laupäev

Jätkus sõit Rootsi poole. Enne polaarjoonele lähenemist läks bussis kuidagi ärevaks. Urmase terav nina haistis hirmsat haisu, jooksis teine bussis paaniliselt edasi tagasi, nuusis siin ja nuusis seal - imelik, keegi teine ei tundnud midagi, hirmus piinlik lugu küll! Kuid peale polaarjoonel vande andmist ja rebaste ristimist oli see hais ka kadunud, ju siis nina söetamine aitas. Muidu oli igav nagu ikka, kui paed päev otsa ühe koha peal istuma. Kaardimäng pakkus veidi pinget, kuid ega seda ka lõputult jagu. Eluvaim tuli sisse, kui parkisime bussi ööseks kena rabajärve äärde. Vahva oli seni kui bussist välja saime, siis puutusime esimest korda kokku kohaliku nuhtlusega - sääskedega ja siis ei jäänud muud üle, kui end pidevalt liikumises hoida. Sai palli mängitud, sulgpalli taotud ja osavamad veeretasid ka petanqi. Probleemid tekkisid kui oli vaja põõsasse minna - igatahes tagasi tulles oli tagumik nagu nõeltega läbi torgitud. Sellega probleemid ei lõppenud, vähemalt meie grupi jaoks. Juhtus see, mida pole varem kunagi juhtunud - meie kümne päeva leiva- ja saiavarud olid kaduma läinud. Probleemi lahendas nutikas Tiia, kes oskas sobivat neiut vajaliku peakoka/vastutajaga tutvustada ja siis saia leiba saada. Õhtu lõppes juba kergelt traditsiooni maiku omastava ujumisega.

16. juuli pühapäev

Nüüd juba suund Norra poole. Vaated muutuvad aina kaunimaks, juba paistavad esimesed mäed, lumised nõlvad ja tipud - veider, siin nii madalal on kuidagi harjumatu näha lumiseid mägesid või õigemini mõte nende tegelikest mõõtmetest kipub tagaplaanile jääma ja hakkab tekkima see õige tunne, mille järele oled terve aasta igatsenud - saada taas mägedesse, lumme, värskesse kargesse õhku. No mitte kuidagi ei taha enam bussis püsida, hing hirmsasti kripeldab. Tahaks ronida!

Sõitsime praamiga Lofootidele kus jätkus kaunite vaadete jada. Ööbima jäime kaunisse fjordi. Mul oli fjordidest absoluutselt teine ettekujutus. Millegipärast ma arvasin, et need on järskude otse merre langevate kaljuseintega suhteliselt kitsad, vist isegi pisut sünged, kui just päike sinna ei paista, selge karge veega, millelt peegelduvad kaljude siluetid, moodustised. Tegelikult olid hoopis lauged kaljud ja sugugi mitte sünged ning kaljudelt hooga langevaid koski seal ka eriti ette ei tulnud. Pisut olin isegi pettunud, ei pakkunud need fjordid seal sellist teravat elamust kui olin oodanud. Võimalik, et olin neist ilusatest vaadetest selleks ajaks juba pisut küllastunud. Samas Loofotidel nägin esimest korda tõusu ja mõõna. Mõõna ajal oli vetikaid täis kallas kaetud igasugu mereelukate jäänustega, teokarpidega, meresiilikutega ja paljude teiste mulle täiesti võõraste kohalike asukatega. Meresiilikuid korjasime ka kaasa, lihtsalt väga dekoratiivsed ja armsad.

Telkimiskoht asus kena kalju kõrval ja loomulikult esimene mõte, mis bussist maha tulles tekkis oli - läheks õige ronima. Kibeletud oli niigi juba küllalt kaua. Esmalt ikka tuli õhtusöök organiseerida ja siis alles kaljule. Ronimisest saadud energiasüsti toimel ei tekkinud ka kõhklusi ujuma minekul - nii tore, nii tore! Jooksuga ookeani äärde. Varbad vette, ja läks lahti oih ja aih, vesi külm ning põhi kuidagi eriti terav ja valus, kuid tahtmine ikka nii suur, et viskusin vette ja vähemalt fototegemise jagu sai selles jääkülmas vees supeldud. Kui juba korra käidud, siis ei tundunudki enam nii jube - läheks või veel. Kas pole ilus! Õhetav punakas lilla taevas, silmapiiril liuglemas suur valge laev mustendavate kaljude vahel ja tegelikult on juba südaöö. Õhtu tundus lõpmatult pikk, tee mis tahad, terve päev ja öö takka on valge, kusagile pole kiiret, kahju on kuidagi telki pugeda - nii valge alles ja Unematit pole ka kusagil.

17. juuli esmaspäev

Jätkus sõit Lofootide ikka kõige kaugema punkti poole. Täna saime linna peale kolama - oli ka viimane aeg, jäätise tase veres oli juba väga madalaks läinud võib isegi öelda, et miinustes. Selle kompenseerimiseks tuli teha külastuskäik kohalikku kaubahalli, kust sai siis kamba peale (6) ostetud neli liitrit jäätist. Jäätis on vist ainuke asi, mille hind siin Norras on võrreldav hindadega Eestis. Mõnuga seadsime end istuma väikese kiriku juurde künkale, kus siis hoogsalt jäätist mugima hakkasime. Enesetunne juba oluliselt parem ning sõit võis jätkuda.

Jälle kaunid vaated, mida katkestasid sõidud läbi kaljudesse lõhutud tunnelite ja mida muutsid vaheldusrikkamaks sõidud üle kõrgete pikkade sildade. Ilm kippus minema sombusemaks ja kohati tuli ka vihma. Lõpuks tekkis juba küllastus, enam ei jõudnud seda ilu ahmida, tähelepanu ja mõtted hajusid.

Rammestusest äratas jõudmine Å külla - väike, kaljudega piiratud kaluriküla Lofootide kõige kaugemas tipus ookeani kaldal. Virnade viisi kalu kuivamas, kuidas kellelegi, kuid minule veidi isegi võigas vaatepilt. Samas silmapiiril osati kerge roosatava pilvelooriga kaetud kaljud ookeanis, selge läbipaistev ja väga soolane vesi, tuulevaikus, karge, jahe ning niiske õhk, ja hallikaspruunid, kohati rohu ja samblaga kaetud kõrged kaljuseinad. Rahu, ainult rahu. Siin justkui aeg seisaks.

Telgid panime üles veidi külast eemale kaljudele, kust oli hea vaade nii külale, kui kolme teise grupi laagrile - lausa kuninglik asukoht, ülevaade kõigest ja kõigist. Telgid püsti ja kõht täis, tegime esimese matka. Pilved olid õhtuks taandunud ja päike paistis ning tundus olevat igati sobilik teha väike luurematk, et piiluda kaljude taha ookeanile, tea mida huvitavat seal näha võib. Sihiks oli ~ 3 km kaugusel asuv kuru ~300 m üle mere pinna, millelt eeldatavasti pidi avanema vaade ookeanile. Teel sinna toimus väike ennustusvõistlus, kus pakuti, mida me sealt kurult näeme: ehk on seal kure jalgadel nõiamaja, kohvik, tuuleveskid, hoopis teine kuru jne.

Tõus kurule läks sinka-vonka rada pidi üles, sõnajalgade ja muude rohttaimede vahel, kohati oli rada veel päevasest vihmast mudane ja libe. Raja ääres kasvas ka hapuoblikaid, mida sai kosutuseks ja janu peletamiseks näksitud. Kui me tagasi vaatasime tuldud rajale, siis selleks hetkeks oli üle kaljude üks mõnus valge, pehme pilv orgu vajunud ning varjas selle meie eest täielikult. Alla polnud enam midagi näha nii, et jäi ainult üles minna.

Kurult avanes vaade, mõnedele pettumuseks mitte loomaiale ega tuuleveskitele, vaid ikka ookeanile - kaugele, kaugele päikesesse. Ei ole vist mõtet jälle märkida, et see oli imeilus, sest ainuke kole asi, mis mul sellest reisist meenub on kuivavate kalade virn, mis oli meist kaugele, sinna kuskile valge pilve alla silmist kadunud. Küllastunutena vaadetest laskusime tagasi alla orgu kus õhtu traditsiooniks saanud suplus kilkamise ja veepladina saatel teoks sai. Siis riided selga ja tagasi telklaagrisse. Oru põhjas oleva järve vesi oli nii selge, et võis näha ujuvaid ja vahel ka niisama hõljuvaid hästi suuri valgeid kalu.

Tagasi laagris hakkasime teed keetma ja hoidsime silma peal all telkide juures toimuval, kus kalamehed teisest grupist asusid kalu lõkkes küpsetama. Ootasime õiget hetke, et siis kui kalad valmis sinna asjatama minna. Et ootamine igav poleks, otsiti kotist Soome tollis sinna jaotatud valgust kartev pudel välja, mis meie grupile mitte ei kuulunud vaid, kui nüüd aus olla, siis tegelikult hoopis Urmase jagu oli. Igatahes pool oli otsas, kui Urmas meie lõbusat olemist nähes ja kõige halvemat kahtlustades vaatama tuli, mis siis tegelikult toimub. No polnud pääsu, tuli oma patud puhtsüdamlikult üles tunnistada ja pattude andekssaamiseks ülejäänud kallist vara ka temaga jagada. Nii see õhtuke lõppes ja jälle tuli imelikul kombel valges magama minna ning polnud lootustki, et pimedamaks läheb. Pimedaga harjunud inimesena oli kuidagi kahju valget aega niimoodi raisata, kuid mida on küllaga seda ikka raisatakse ja nii lõpuks harjusime ka meie sellega.

18. juuli, teisipäev

Kurb hommik, kuna me saatsime teele jalgratturite rühma. Kaotuste seeria ei tahtnud lõppeda, nüüd on kadunud jalgratturite apteek. Peale pikka otsimist jõudsime veendumusele, et see on lihtsalt prügikoti pähe minema visatud. Koostati siis uus apteek teiste rühmade omadest - ilma apteegita neid kohe kuidagi ei saanud minema lasta. Veel viimased pallikõksutamised ja ka meie asusime teele, mandrile mägedesse. Miks kaotuste seeria? Sellepärast, et sel aastal on meie grupiga midagi väga valesti. Eile avastasime, et meil on kaduma läinud kilo suhkrut ja kohv. Ja kuhu kadusid? Eks ikka nagu see apteekki prügikasti, ainult et nüüd meie oma käega visatult. Et edaspidi midagi sellist ei juhtuks määras Eveli end prügimajandajaks - kõik prügi, mis kuskile äraviskamiseks läheb tuleb enne temale ette näidata.

Kaks tundi praamisõitu, pildistamised ja filmimised - ühesõnaga poosetamised.

19. juuli, kolmapäev

Täiesti mõttetu päev! Terve päev bussis loksumist, no nii ära nüristas, et kohe kuidagi ei suutnud morni ilmet näolt peletada. Saaks juba mäkke. Õhtul panime telgid teeäärse parkla territooriumile. Seal olid ka laudadest kokkuklopsitud onnid, kus vajadusel saab ööbida, mõnes olidki elanikud sees. Kui ma olin telgi üles pannud ja sööma läksin, siis hakkas paduvihma tulema ja hirmsasti müristama. Ma nii kohutavalt kardan äikest - istusin onnis käed kõrvadel ja keeldusin kategooriliselt neid sealt ära võtmast. No selline tunne, et pühib selle sama onni sealt minema. Ainus mõte, mis peas kummitas oli, et kui me ust kinni hoiame ja äike sisse lööb, siis ma ei jõua põlevast onnist enam välja. Õnneks äike siiski vaibus, kuid vihm ei andnud järele. Telk jäi mul korralikult pingutamata, seega võis arvata, et selles saaks soovi korral ujuda ja nii see enam-vähem ka oli. Kolisime siis onni ühte ruumi magama ja teise panime telgi kuivama. Need vastikud sääsed! Keset ööd muutus olukord lihtsalt talumatuks, magamiskotis oli tapvalt palav, kuid välja ka ei saa ronida, sest seal on sääsed. Lõpuks üks taiplik meie hulgast - Leana - avastas, et kui õige tooks telgi tuppa? Mõeldud tehtud, tõime telgi tuppa, tapsime selles sääsed ära ja saime rahulikult hommikuni magada.

20. juuli neljapäev

Veel tsipake sõita, siis üks tund Narvikus linna peal kolamist ja saimegi liikuma. Vinnasime omad kotid selga ja hakkasime mäe poole astuma. Pikk tee praktiliselt tõusuta teed, no nii umbes 5 km. Siis kippus vihmale. Leidsime Kalle ja Birgitiga ilusa kohakese järve kaldal ning panime telgid püsti. Teisi oodates tegelesime korilusega, korjasime seeni: pilvikuid, puravikke, võiseeni. Kui teised ka järgi jõudsid, tegime lõunat ja siis läks vaidluseks, mida edasi teha. Meil käis kogu otsustamine alati suure vaidlusega. Esiteks on minul tobe komme alati esimese hooga sarved vastu ajada ning hirmsasti vaielda, no ja ega teisedki mingid pehmekesed ole, aga seni me oleme ikka kokkuleppele jõudnud. Seega me otsustasime edasi liikuda.

Kokku liikusime kuskil 10-11 km, kuni jõudsime järgmise kena järvekese äärde, meist ~ 1 km kaugusel oli Ivo grupp ja neist veel sutsu tagapool Urmase grupp. Et sinna järve äärde jõuda tuli ületada väike veetakistus. Väga lõbus oli see ettevõtmine. No ikka üks jagu tegemist oli, et selles vajuvas mudas seljakott seljas paaris mütates kuivalt, no suhteliselt kuivalt - see sõltus jala pikkusest, läbi jõuda. Tõugatuna soovist võimalikult pääseda sääskede piiramisest panime omad telgid kena künka otsa, lootes, et tuuled seal sääski eemale peletavad, aga võta näpust, siin on ikka väga vihased sääsed, ei heiduta neid tuuled ega külm ega vihm ega OFF ega ka kõrgus.

Õhtusööki hakkama pannes avastasime õudusega, et meie kaotuste seeria ei ole ikka veel lõppenud. Hoolimata meie ponnistustest ja püüdlikkusest olime täiesti arusaamatul moel suutnud unustada soola maha. Egas midagi, kahel meist tuli ette võtta retk naaberlaagrisse soola paluma. Ja kui midagi ikka peab untsu minema siis see ka läheb. Me jõudsime naaberlaagrisse, igati edukalt jõudsime, kuid enne meid olid sealt juba läbi käinud Urmase grupi sama probleemiga palujad. Ivo, kellele just tehti telgis mõnusat massaaži, oli väga suuremeelne ja leidis, et kui kannatada, siis juba kõik koos ja andis oma allesjäänud varudest meile filmitopsi täie pansoola. No sellega me arvasime, et saame oma päevakese jagu hakkama - aga edasi?

21. juuli reede

Ikka üles poole, kohviku suunas, kust meil oli lootust soola osta. Seal lugesime ilmateadet, mis oli ikka väga masendav: järgmisel päeval veel vahelduv pilvisus ja siis vihm, vihm, vihm. Kohviku juures sai kotte kaaluda, 24-25 kg, Kallel 30 kg. Enamus oli sellest ronimisvarustus: kaljunaelad, klemmid, haamrid, vöösüsteemid, köied jne. Läksime siis poodi ja kohvikusse kiikama. Sel ajal kui meie poes kiibitsesime, käis ettevõtlik Silja kohvikus soola ostmas. Sai soola ja kui maksta tuli, siis avastas, et raha pole. Ütles, et läheb küsib sõprade käest ning tuli meid otsima. Kokk ilmselt arvas, et tüdruk on nüüd soolaga läinud ja ega raha ei saa. Meie leidsime, et soola on vähe ja tuleks ikka juurde veel osta ning läksime kõik koos jälle kohvikusse. Nüüd vaadati meid juba ilmselge umbusuga ning kui Silja veel väitis, et ta tahab veel soola osta, ütles kokk, et ega ilma rahata ikka osta küll ei saa. Ta tõi siiski soola ja suur oli tema üllatus, kui Silja raha välja käis. Vaeseke oli vist üsna hämmeldunud, igatahes meist ta sinna seda raha näpuvahel veeretama jäi. Meie aga tatsusime oma koormatega edasi nüüd juba üles mäge. Üsna karm oli ühe jala peal kükke teha. Urmase grupp jäi liustikule lume/jää õppust tegema, Ivo grupiga saime üleval järve ääres kokku. Homme on plaanis teha kaljuõppust - ilmateate järgi ainus kuiv päev, tuleb ära kasutada.

22. juuli, laupäev SUURPÄEV!

Hommikul kui meie alles ärkasime-märkasime põrutas Urmase grupp reipalt jalutuskeppidega vehkides meist mööda, Kebnekaise suunas. Ka Ivo grupp hakkas sinna poole kibelema. Meil ei olnud ju täna seda plaanis! No ei saanud kiusatusele vastu panna (ja eks kaljuronimist saab ka homme teha?), see otsustamine käis meie kohta imekiiresti, kõht täis, tipukotid joogi ja taskusöögiga selga ja Kebnekaise poole rühkima. Eveli vedas veel teepealt leitud Kebnekaise sildi kaasa, et siis väga šefi tipupildi teha ja kui tuleb suuremeelsuse hoog peale, siis võiks ju ka teistele anda, no nii viie krooni eest tipupildi tegemiseks!? Peagi jõudsime Urmase grupile järele ja neist mööda ikka edasi. Ma olin täitsa omas sõiduvees, nii kerge ja mõnus pole mäkke ronimine veel kunagi olnud.

Päike paistis ja ei olnud ka liiga palav, ja oh imet, isegi sääsed ei kimbutanud. Natuke nüri oli peale üht suhteliselt järsku tõusu jälle kõrgust kaotada ning umbes sama palju alla minna, et siis taas üles rühkima hakata, kahju oli nähtud vaevast. Rada oli kivine, moreen peamiselt. Viimane tõus oli siis lumi. Tipus oli üsna vähe ruumi, oli järsk kaljusein ühele poole ja järsk lumenõlv teisele poole, igatahes ilma kassideta oli kaunis ebamugav seal seista. Teisi järele oodates panin soojemad riided igaks juhuks selga, suhtlesin veidi teiste tipulistega ning tegin nendega koos pilti ning siis jõudsid ka teised kohale. Sai tehtud tipupilt sildiga ja ilma sildita ja loomulikult ka tipupääsukesed. Ja kribinal krabinal jälle alla.

Allaminek läks päris jooksuga kohe. Ma läksin ees, teise jäid veel naabergrupi naistele üllatust tegema. Suure jooksuga panin rajalt kõrvale, kui kivid juba väga kahtlaselt jalge all veerema ja vajuma hakkasid, siis taipasin, et olen väga kahtlase koha peale sattunud. Ettevaatlikult suutsin sealt ikka alla saada, kuid kui ma juba teise nõlva pealt üles hakkasin minema, siis suure kivivaringu müra peale pöörasin ringi ning nägin, kus vastasnõlval üks kahest, kelle järgi ma ennist olin laskuma hakanud ja teel neist mööda jõudnud, oli kenakese kivilaviini lahti päästnud. Esialgu ta ise suutis end paigal hoida, kuid siis andsid ka need kivid, millel ta seisis järgi ning ta hakkas koos nendega alla vajuma. Õnneks siiski sai ta end pidama ja ma järeldasin, et ka ilma suuremate vigastusteta, sest suutis oma jalul edasi kõndida. Vot siis hakkas küll kõhe, sealt samast olin ka mina laskunud ja sedasi oleks võinud ka minuga juhtuda, kui mitte hullemini. Moraal - käi rada pidi, ja ära jookse!

Ma võtsin hoogu maha, patt tunnistada, küll vaid veidi. Jõudsin laagrisse ja tegin tee ning supi valmis. Kui kõik kohal, sõime ning jäime binokliga nõlva jälgima ning ootama, millal teised alla tulevad. Urmase grupi võtsime esimese tipu tegemise puhul vastu, no õigemini nagu ristisime neid, šokolaadi ning Ivo grupilt saadud ketšupiga. Ise proovisime ka - päris OK oli.

23. juuli pühapäev

Lõpuks ometi sai ronima! Harjutasime naelte löömist ja klemmide panemist. Eveliga ronisime paaris ka poole köie jagu, siis läks kalju üle kiviklibuseks nõlvaks ja ronida sealt enam ei saanud. Ka tuli lõuna aeg kätte. Panin kerge kahjutundega jälle asjad kokku ning laagrisse sööma. Selleks päevaks rikkus poole tunnine vihmasabin kaljuronimise plaanid ära. Kaardimäng oli ka masendavalt igav ning üle üldse kippus tuju miinustesse kiskuma. Alles läks toredaks, sai ronimise maiku tunda ja siis üks tobe vihmahoog rikub kogu päeva ära!

Et masendus lausa masendavaks ei muutuks hakkasime alternatiive nuputama. Ja välja nuputasime - boldering! Võtsime sihiks suure kivilahmaka ning hakkasime selle peal, õigemini kümne küünega küljes, ronima. Kraapisime märga sammalt näpukohtadelt maha ning lõppkokkuvõttes oli päris tore ja naljakas ronimine. Kui asi juba lausa eufooriliseks kiskus lõpetas Tiia selle ettevõtmise ära. Ei saa asjal üle käte lasta minna - võib kurvalt lõppeda. Boldering päästis päeva!

24. juuli, esmaspäev

Üks tipp tehtud ning nüüd ülejäänud keeldusid minuga tegemast teist tippu -köiega raskemat rada pidi. Argument: miks köiega, kui saaks ka ilma köieta. Ilma köieta oleks see olnud väga igav ja nii siis lõpuks panime omad asjad kokku ning läksime alla kohviku juurde, kus olid puhastatud kaljud ronimiseks ning õppusteks. Seal oli mitu erineva raskusastmega rada. Panime kolm köit üles ning ronisime õhtusöögini. See oli kompromiss, ei pidanud keegi minuga köies mäkke ronima ja sain mina oma ronimise kirge maandada. Õhtul lõpetasime ka sportlikult väikesel võrkpalliplatsil. Muide ilmajaama ennustus kippus rappa minema - eile küll sadas vihma, kuid täna oli täitsa ilus ilm, terve päeva paistis pilvede vahelt päike!

25. juuli, teisipäev

Päike selges taevas, ei pilvekübetki! Pool päeva ronisime veel, mitte kõik kuid mina, Silja, Tiia ja Kalle. Teised tegid väikese matka looduskaunitesse kohtadesse. Seekord proovisime pisut raskemaid radu ja rõõm tõdeda ma sain hakkama, küll põlvede abiga, kuid siiski. Mis teha kui lühike oled.

Pealelõunat suutsime Urmase grupi ära rääkida, et nad meiega võrku mängiksid. Pisike turniir või nii. Ja me võitsime neid! Seis oli masendav: 16/23 meie kahjuks, kuid lihtsalt sportliku vaimuga me võitsime. Puht psühholoogiline trikk, kui oma mees servib (meil siiski naiskond) ja pall hakkab teiste väljakule jõudma tee kõva häälega üks korralik hoooooo! see lööb rööpast välja ning nad ei saagi mängu üles.

See oli päeva sündmus, mida me ka lahkesti olime valmis Ivo grupile teatama, väikestviisi ise lootes, ehk õnnestub ka nendega mängida. Ivo grupiga saime kokku all järve ääres, kus pesime sõime ja läksime suhteliselt varakult magama.

26. juuli, kolmapäev

Hommikust lõunani võtsime päikest ja ujusime - täiesti selge sinine taevas! Siis asjad kokku ja alla bussi poole. Ikka need vastikud sääsed kimbutamas, ei karda nad ka kuumust, täiesti ebanormaalsed. All saime sauna ja poodi ja kõike head ja paremat. Ostsin endale kulli ning edasi läks õhtu kaarte mängides ja kullile nime nuputades.

27. juuli, neljapäev

Järjest kidakeelsemaks muutun, tahaks juba koju. Ei taha enam bussiga sõita! Tegime peatuse Rovaniemis, jõulumaal. Veider vaadata seda jõulunänni keset suve - tahaks suusatada. Jõuluvanal polnud vastuvõtu aeg ja nii ma teda ei näinudki ja oma jõulusoovi ka ei saanud öelda.

Tegime telkimispeatuse väikese mudajärve ääres. Seal metsa all oli hulgi mustikaid - söö palju süda lustib. Seal oli ka tore C, aknaga ja puha. Istud potil ja vaatad kauneid loodusvaateid, aken oli peaaegu terve seina suurune, õnneks metsa poole, ja seda kattis imepeen ämblikuvõrk.

Õhtul väike nn tutvumislõkkeõhtu jalgratturite kambaga, rohkem eesmärgil meie hea-ilma-naps seltskondlikult hakkama panna. Nüüd võis seda rahumeeli teha, sest ilmad olid meil ikka ilusad olnud. Ei olnudki vahet, kas sul on Napoleon või Valge viin kaasas.

28. juuli, reede

Ikka kodu poole. Käis isegi kerge kahin läbi, et võime ka sellel õhtul laevale jõuda, kuid kuna see tundus liiga napp ja kahtlane võimalus olema, jäime veel sinna toreda võrkpalliplatsiga järve äärde ööbima. Tobe oleks olnud kuskil Helsingis konutada - no tõesti ei viitsiks.

29. juuli, laupäev

Koju, Tallinna sadamasse, jõudsime õhtul kuskil kümne paiku. Laeval mängisime kaarte ja vahtisime niisama ringi. Sadamas pidin oma meresiilikud minema viskama, sest need olid kaanega purgis kohutavalt haisema hakanud. Ja mis mind kodus ootas? Vaarikakook - soe veel - ja küpsetatud kanakoivad - liha!!!!!!

 
Kirja pannud,
Meeri Sassian