Matk Alpides 1999. a. suvel

Lisaks Firni poolt organiseeritud suvisele reisile Alpidesse käisid mõned Firni liikmed samas piirkonnas teise reisiga. Nimelt osales 9-liikmeline grupp Tartu (nii linna kui maakonna) mägimatkajaid Noorte Matkaklubi (Tallinn) poolt organiseeritud bussireisil Itaalia Alpidesse. Meie grupis olid: Mart Kainel, Killu Kainel, Arvo Müürsepp, Jaan Ainelo, Kristjan Leiger, Jaak Palumets, Anne Palumets, Mirja Vilismäe ja Jüri Vilismäe. (Nagu näha, oli selles grupis terve rida eelmise aasta M-rühma liikmeid.)

Reis toimus ajavahemikus 30. juulist 19. augustini 1999. aastal ja oli üsna suurejooneline. Rahvast oli 2 bussitäit (umbes 80 hinge), mis jagunes vähemalt 8-ks iseseisvaks grupiks. Bussid sõitsid sihtkohta ja tagasi kaunis iseseisvalt, isegi erinevaid teid pidi erinevates riikides. Põhiliselt saadi kokku ööbimiskohtades (kämpingutes). Seetõttu polnud teise bussi rahvaga erilist läbikäimist.

Sinnasõidul oli meil pikem peatus Salzburgis (Austria), tagasiteel aga Veneetsias ja Viinis. Nendes kohtades korraldati meile ka linnaekskursioonid. Peale matka käisime ka Vahemeres ujumas (küll oli soolane vesi!). Kohalesõitmiseks kulus neli päeva, tagasisõiduks aga neli ja pool päeva.

Kuna sõitjaid ja varustust oli väga palju, aga bussi pagasiruumid küllaltki väikesed, siis tekkis selle kõige äramahutamisel tõsiseid probleeme. Seetõttu laaditi buss igasugust kola ja toidukraami pilgeni täis. Isegi peldik topiti asju täis. Pealelaadimine Tallinnas kestis üle 2 tunni. Rahvast oli kohal nagu murdu, nii sõitjaid kui saatjaid. Aga lõpuks (peale mõningaid sõnelusi) mahutati kõik ilusasti ära ja kauaoodatud sõit algas.

Reisiseltskond oli võrdlemisi kirju. Osalejate vanus kõikus umbes 16-st 65-ni. Oli päris algajaid, aga enamik oli ikka varem mägedes käinud. Vanematest tegijatest võiks nimetada: Mart Kainel, Arvo Müürsepp, Mihkel Merimaa, Valdo Kangur, Valdek Udris, Edgar Haavik (tema oli möödunud aastal meie A-rühma instruktor). Kõik olid mäes väga tublid ja saavutasid oma eesmärgid.

Sõitsime läbi Läti, Leedu, Poola, Tshehhi, Austria ja Itaalia. Piiriületamistel erilisi probleeme polnud. Veidi kauem tuli passida Leedu-Läti ja Tshehhi-Austria piiril. Austria ja Itaalia vahel mingit piirikontrolli ei olnud. Reisi esimene sihtkoht oli Itaalia mägiküla Schaval (Stafal), kuhu viiv käänuline ja kitsas maantee oli väga järsk ning kulges väga kitsas Lysi jõe orus. Sellele vaatamata oli teekatte kvaliteet ideaalne.

Reisi sportlik osa jagunes kaheks: algul toimus 6-päevane aklimatiseerumismatk Monte Rosa piirkonnas ja seejärel tõusti Mont Blancile (5-6 päeva). Tegelikult toimus see kõik enam-vähem sama skeemi järgi kui Firni üritusel – ka bussid ootasid meid samades kohtades: Schavalis ja Courmayeuris.

Niisiis sooritas meie grupp Monte Rosa piirkonnas 6-päevase (peaaegu klassikalise) mägimatka, mille käigus tõusime Castore (4220 m) ja Gnifetti (4550 m) tippu (viimases tipus asub mägihotell Regina Margherita). Castore tipp asub Monte Rosast mõnevõrra lääne poole. Gnifetti tipp on väga lihtne, aga Castore oli palju huvitavam. Sinnatõusul tuli kohati liikuda küllaltki teravatel lumeharjadel.

Kogu selle matka jooksul viibisime küllaltki (isegi väga!) kõrgel ja seetõttu oli nii mõnelgi aklimatiga probleeme. Meie laagrite (ööbimispaikade) kõrgused olid järgmised:

Meeldejäävaima öö veetsime Lysi kurul (4200 m), mis asub üsna Gnifetti tipu lähedal. Siin saime tunda nii tuult, tuisku kui ka äikest. Peab ütlema, et samal kurul ööbis ka suur osa meie ülejäänud rahvast - kurul oli lumemüüridega ümbritsetult vähemalt 15 telki. Peab vist ka mainima, et tallinlased rõhusid rohkem tippude tegemisele kui klassikalisele matkale.

Nüüd pajatan ülalnimetatud matkast veidi lähemalt.

Reisi neljanda päeva õhtuks jõudsime Schavali. Kiiresti pakkisime oma asjad ja tõusime küla viimaste majadeni. Jõe ääres leidsime kenad platsid telkide püstitamiseks.

Järgmisel hommikul alustasime liikumist juba kell pool kaheksa. Lai ja korralikult märgistatud rada kulges metsas Lysi jõe kaldal. Vähem kui paari tunni pärast oli metsapiir seljataga. Pöörasime vasakule, ületasime Lysi liustiku otsamoreeni ning alustasime kaunis järsku ja suhteliselt ebamugavat tõusu rusunõlvadel. Polnud enam mingit rada, tibutas vihma ja kott tundus raskena.

Lõunaks jõudsime ilusale rohuplatsile. Leidsime, et tänase päeva töö on tehtud ja jäime laagrisse umbes 2700 m kõrgusele (edasiminekul polnud mõtet, kuna nähtavus oli üsna halb). Õhtul jõudis meile järele Hannes Põllu poolt juhitav 6-meheline grupp. See oli meie nn. naabergrupp, mis liikus täpselt sama marsruuti pidi kui meie. Teised eesti grupid läksid mujale ja neid nägime alles nelja päeva pärast.

Järgmisel hommikul oli ilm päris ilus. Jälle algas tõus üsna järskudel rusunõlvadel, sekka lumelaike. Peagi läks ilm pilve. Lõuna paiku läbisime viimase pikema järsu lumenõlva ning jõudsime 3580 meetri kõrgusele Quintino Sella nimelise hüti (mägihotelli) juurde. Jälle leidsime, et päevatöö on tehtud ja võib puhata. Telgid püstitasime helikopteri maandumisplatsi ligidusse, kuna teised siledad platsid olid lume all.

Juba oli tunda kõrguse mõju: paar meest naabergrupist olid omadega päris läbi.

Nüüd mõni sõna ka siinsetest mägihüttidest või -onnidest. Tegelikult pole nad üldsegi mingid hütid, vaid tõelised hotellid, kus mägironijatele on loodud kõik mugavused: soe dush, söökla, baar, telefon, varustuse laenutus. Endine "Prijut 11" Elbruse nõlval jääks neile kõvasti alla. Vaese eestlase jaoks on nendes hüttides pakutavad mõnud päris kallid (eriti toit), aga tavalise eurooplase jaoks on need hinnad täiesti talutavad (näiteks maksab ööpäev Gonella hütis umbes 150 krooni, aga tass teed Regina Margherita nimelises hütis ligi 70 krooni).

Ja need "hütid" on tihtipeale väga suured. Näiteks on seesama Quintino Sella 3-korruseline suur maja, ka Regina Margherita on kaunis suur. Gonella hütt on mõnevõrra väiksem, aga ka sinna mahub vabalt kümneid ööbijaid. Ainult Vallot' hütt kõrgel Mont Blanci nõlval on tõeline hütt, seal sees on vaid mõned lavatsid ja madratsid, lisaks paras räpasus. Tavaliselt pääseb nendesse hüttidesse vaid jalgsi või helikopteriga.

Järgmisel päeval tõusime Castore (4220 m) tippu. Tippu tõusmiseks kulus 3-4 tundi. Marsruut oli päris huvitav. Algul tõusime mööda lauget põhiliselt kinnist liustikku. Siis tuli kaunis järsk (aga lühike) lumenõlv, mis viis harjale. See hari oli kohati väga kitsas ja terav (võib-olla isegi teravam kui kuulus Gumatshi hari), mitmes kohas olid suured karniisid. Tuli liikuda seongus ja olla väga ettevaatlik. Õnneks käib siinkandis väga palju alpiniste ja peaaegu igal pool on rajad ees, mis käimist oluliselt kergendab.

Õhtupoolikul lõime aega surnuks. Aeg-ajalt sadas. Mõnele mägironijale avaldasid kõrgus ja pingutus teatud mõju ja nad lamasid telgis. Meie naabergrupis sai aga ühel noorel mehel (kes oli esimest korda mägedes) sellest värgist kõrini ja ta läks alla Schavali veini jooma ja lõbusamat elu nautima.

Järgmisel (neljandal) päeval võtsime suuna Monte Rosa mäemassiivi poole. Liikusime kõrgel (üle 3600 meetri) mööda liustikke ja lumeplatoosid. Vahepeal tuli ületada üks kõrge ribi (nn. Lyskammi nina - umbes 4100 m), mille mõlemad küljed olid väga järsud ja pikad jäised lumenõlvad. Selle ribi ületamine läks siiski õnnelikult ning nüüd olime lumeplatool, mis pidi meid eesmärgile viima. Lumi oli sula ja jalg vajus tihti sügavale sisse. Vasakul kõrgus Lyskammi tipp, ees paistis mingi kuju (arvasime, et Lenini oma, pärast selgus, et vist Kristuse kuju).

Hakkasime otsima sobivat laagrikohta, sest siia lagedale platoole kõva tuule kätte jääda ei tahtnud. Aeg-ajalt nägime "kohalikke" alpiniste ja ühed sellised juhatasidki meile tee laagripaika. Oma rõõmuks ja üllatuseks avastasime, et Lysi kurul (umbes 4200 m) on terve eestlaste telklaager.

Laagerdamine sellisel kõrgusel pole enam naljaasi. Tuli olla valmis kõvaks tuuleks (ja ega see torm öösel tulemata jäänudki!). Ka telgi püstitamisel lume peale tekivad omad probleemid. Toidukeetmine võttis palju aega ja kõrguse tõttu suurt söögiisu polnudki. Ka pea huugas kergelt.

Aga järgmine hommik oli imeilus (vist ilusaim päev kogu retke jooksul) ja kõik hädad nagu käega pühitud. Käisime Gnifetti tipus (veidi üle tunni tõusu lihtsatel lumenõlvadel). Sellega oli meie esialgne programm täidetud ja peale lõunat alustasime teed allapoole Schavali suunas. Ööbima jäime umbes 2800 m kõrgusele. Selleks ajaks olid kõik ebamugavad teelõigud läbitud ja ees ootas ilus tähistatud rada.

Kuuendal päeval jätkasime allaminekut ja lõuna paiku jäime laagrisse Schavalist veidi kõrgemal. Külmas jões pesime ihu ja pesu, sest ega meil siiani selle matka jooksul pesemisvõimalust praktiliselt ei olnud. Kõik teised grupid (välja arvatud meie naabergrupp) läksid alla busside juurde. Õhtul käisin ka mina korraks Schavalis ja tõin sealt teiste meeleheaks pudeli veini (oh, kui odavad need itaalia veinid ikka on!).

Aga järgmisel hommikul juba kell 8 pidime bussi juures olema.

Peale seda esimest ringi ja vägevat pidu Schavalis (millest meie grupp paraku osa ei võtnud, sest me püüdsime end hoida tsivilisatsioonist võimalikult kaugele) sõitsime Itaalia mägilinna Courmayeuri, et siis sealt Mont Blancile (4807 m) tõusta. Samal ajal saabus Schavali ka kolmas buss Eestist - Jaan Künnapi rahvas Tallinnast (umbes 30 inimest) alustas meiega analoogilist ettevõtmist.

Enamik gruppe (ka meie) valis tõusuks Mont Blancile (Monte Bianco) sama tee kui Firni rahvas - nimelt Miage liustiku ja Gonella hüti (mägihotell) kaudu (nn. Aig. Grisesi marsruut). Aga paar gruppi (Valdo Kanguri ja Valdek Udrise omad) otsustasid minna keerulisemat marsruuti mööda: ida poolt traavers üle Taculi ja Mauditi tipu (nn. Kolme Mont Blanci marsruut). Lepiti kokku, et kohtume 6, erandkorras 7 päeva pärast ja hiljemalt 7-nda päeva õhtul alustame koduteed. Tegelikult olid enamikul gruppidel kaasas mobiiltelefonid ning nad võisid omavahel sidet pidada. Aga kuna meie grupil mobiili polnud, olime üsna suures teadmatuses teiste gruppide tegemistest ja seetõttu tuli järgida eelnevaid kokkuleppeid.

Esimesel õhtul jõudsime Miage liustiku ülaossa. Teise päeva õhtul jäime laagrisse Dome liustikule umbes 3600 m kõrgusele. See marsruudi osa oli päris huvitav. Enne Gonella hütti tuli tõusta rajal, mis kulges väga järskudel kaljudel. Hiljem kulges tee parajalt järsul ja pragusid täis liustikul. Lõuna ajal olime Gonella hüti juures (3070 m) ja imetlesime päikesevarjutust. Kuuga kattus umbes 90-95 protsenti Päikese pinnast. Täieliku varjutuse vöönd kulges paarsada kilomeetrit põhja pool. Meie laagripaigas ööbis veel 2 eesti gruppi. Mõni grupp laagerdas meist tunduvalt allpool (hüti juures), mõni aga veidi kõrgemal.

Järgmisel hommikul enne kella kuut alustasime tipputõusu. Siitkandist oli "võõraid" tippuminejaid vähevõitu, aga ikka oli. Esimesed möödusid meie telkidest juba poole nelja paiku kottpimeduses (aga tegelikult olid neil päris võimsad otsmikulambid, nii et pimedus neid ei paistnud häirivat). Ilmselt tulid nad hütist.

Umbes viie-kuue tunniga (kuidas keegi) jõudsime tippu. Marsruut oli huvitav: enam-vähem kogu aeg küllaltki järsk tõus teraval (põhiliselt lumisel) harjal, sekka tasasemaid lumenõlvasid. Kohati oli hari päris terav ja järsuküljeline (väike komistus ja ees ootab kilomeetripikkune lend igavikku).

Senini oli ilm siin üleval päris kena, ehkki parajalt külm. All olid orud aga paksult pilvedes. Kuid nüüd jõudsid pilved ja udu ka tippu, nii et viimased tippujõudjad pidid teekonna lõpuosa kaunis halva nähtavuse juures läbima. Veel kord leidis kinnitust tõsiasi, et tippu tuleb minna võimalikult vara, sest mägedes õhtupoolikul ilm tavaliselt halveneb.

Esiotsa see udu meid suurt ei häirinud. Tehti pilte ja söödi shokolaadi. Peab ka ütlema, et tipp oli päris paksult eestlasi täis. Oli muidugi ka "kohalikke", aga enamus neist oli selleks ajaks juba alla läinud. Peale pooletunnist tipus viibimist alustasime ka meie laskumist.

Udus laskusime alla Vallot' hütini (4300 m), aga edasi minna enam ei söandanud, sest tuul puhus momentaalselt eesminejate jäljed ja nähtavus oli erakordselt kehv. Kõmises äike ja õhuelekter pani nii mõnegi mehe pea krabisema ja sügelema. Seetõttu otsustasime hütis varju otsida ja oodata ilma paranemist. Peagi kogunes siia hulk igasugust rahvast, ka väga palju eestlasi. Roniti kohe kassidega sisse (aga sellest polnud suurt häda, sest onni põrand, nagu ka seinad, olid plekist). Tuli vaid jälgida, et keegi sulle otsa ei roniks.

Peale paaritunnist istumist tundus ilm veidi paranevat ja eestlased otsustasid teha viimase rünnaku allapoole. Tormasimegi välja, aga pärast mõningat ekslemist pidime ikka hütti tagasi pöörduma. Aga nüüd olid meie suhteliselt head kohad uute hädaliste poolt okupeeritud. Niisiis istusime põrandale. Õnneks leidsime trepi alt ühe räpase madratsi, kuhu kuuekesi peale istusime (kiire Mart koos kahe kaaslasega jõudis veel õigel ajal laagrisse laskuda). Rahvast tuli aga järjest juurde ja olemine läks järjest kitsamaks. Oli parajalt jahe (esialgu siiski talutav). Imelikul kombel polnud suuremat söögiisu ega janu (see oli lausa õnn, sest kaasas oli meil vaid pool liitri vett ja veidi toitu, mis tipusöögist üle jäi). Ju siis valmistus organism ette mitmepäevast viibimist selles õuduste onnis.

Tuul ulus seinte taga edasi ja pikapeale hakkas pimenema. Igaüks püüdis nüüd horisontaali heita, aga see ei õnnestunud, kuna ruum oli rahvast puupüsti täis. Meie onni kõrval oli mingi väike meteojaam või observatoorium, aga see oli lukus. Paar agaramat ja agressiivsemat eesti poissi murdsid luku maha ja osa rahvast läkski sinna ööbima. ("Kui olete nõus jagama kaasvastutust sissemurdmise eest, siis tulge aga meie juurde magama".) Nüüd laks meil veidi lahedamaks, aga minul isiklikult küll mitte. Külitasin mingi sodihunniku kõrval ja võitlesin meeleheitlikult, et mind makaronilöga ja muu toidujäänuste sisse ei tõugataks. Püüdsin märga köit külje alla toppida, et mitte otse jääkülmal põrandal lamada. Oli parajalt külm ja magama ma ei jäänudki. See koshmaarne öö tundus lõputu.

Polnud veel valgekski läinud, kui meie onni ründasid uued tippuminejate hordid. Kassidega ronisid nad maaslamajate selga, aga õnneks vist keegi eriti kannatada ei saanud. Neilt kuulsime (uskumatu!), et ilm on suurepärane, ehkki tuuline. Nüüd hakkas rahvas end liikumiseks valmis seadma - kes üles-, kes allapoole. Veidi peale päikesetõusu alustasime laskumist ja veidi rohkem kui kahe tunniga olime õnnelikult oma telkide juures (need olid üpris sügavasse lumme mattunud).

Mõne aja pärast hakkasime laskuma alla Miage liustiku poole. Gonella hüti juures oli jällegi suur eestlaste kogunemine. Ööbima jäime oma esimesele laagriplatsile. Veidi varem, enne jõudmist Miage liustikule, pani Kristjani seljakott jooksu (ju sai tal villand seljas loksumisest) ja lõpuks hüppas mingisse kanjonis voolavasse jõkke. See teekond oli ligi 100 meetrt pikk. Mõningase vaevaga õnnestus kott ikka kätte saada. Kaotused väga suured ei olnudki, kui kükloobi, fotoaparaadi ja bensiinipudeli purunemine ja apteegi kadumine välja arvata. Kott ise sai ka päris kõvasti kannatada.

Järgmisel päeval liikusime vaid paar tundi allapoole järvede äärde ja hakkasime aega surnuks lööma. Sõbrad tõid altpoolt veini ja olemine oli mõnus. Kõik eesti grupid peatusid mõne aja siin, enne kui alla Courmayeuri läksid. Õhtul jõudsid kohale ka Valdo ja Valdeku grupid ning nii oli selge, et meie üritus on edukalt lõppenud. Kuid ka viimasel ööl ei andnud ilm meile rahu. Sadas pidevalt ja kogu öö puhus marutuul, mis ähvardas telgid puruks rebida.

Üldse peab ütlema, et kogu meie matka ajal oli ilm kehvapoolne. Peaaegu iga päev sadas ja oli küllaltki jahe.

Courmayeuris nägime jälle Künnapi seltskonda, kes oli Monte Rosas oma asja edukalt lõpetanud ja asus nüüd ka Mont Blanci ründama. Nüüd selgus ka, et Mont Blanci tipus käis rõhuv enamik meie rahvast.

See oli siis väike ülevaade matkast Alpidesse minu silmade läbi. Võib-olla teised osavõtjad nägid asja teistmoodi (eriti seda, mis puudutab ööbimist Vallot' hütis).

Võiks veel mainida, et peale meie grupis oleva rahva osales sellel üritusel veel 3-4 Tartust pärit inimest teiste gruppide koosseisus.

Märkus. Selles jutus on kõrgusarvud enamjaolt esitatud ümardatutena. Tuleb ka märkida, et erinevatel kaartidel on väga paljude tippude kõrgused mõnevõrra erinevad. Nii näiteks on isegi kõige tähtsama mäe - Mont Blanci - kõrgus ühtede allikate põhjal 4810 meetrit, teiste põhjal aga 4807 meetrit.

14. sept. 1999
Jüri Vilismäe