|
 |
Eesti matkatehnika Meistrivõistlustel saavutas teise koha Alpiklubi Firn I võistkond (lisatud ka muljeid)2007a. Eesti matkatehnika Meistrivõistlustel Naagel saavutas teise koha Alpiklubi Firn I võistkond, Alpiklubi Firn II võistkond saavutas 5 koha. Meistrivõistluste üldjärjestus: Muljeid võistluselt
Võistlusmaršruut oli jagatud kaheks eraldiseisvaks trassiks: kalju- ja päästetrass. Kaljutrassi elemendid olid: ülesõiduköie pingutamine (teisel kaldal karjus, kes köie kinni püüdis), liikumine ümberhaakimisega, liikumine tugiköiel haaravaga, liikumine kaljudel altjulgestuses, laskumise organiseerimine. Päästetrassi elementideks olid: kanderaami valmistamine, kannatanu vedamine kanderaamil, karabiinpiduriga laskumine koos kannatanuga. Firni I võistkond loositi esmalt päästetrassile. Kuna kanderaami ehitamist ja karabiinpiduriga laskumist polnud me varem teinud, siis suuri kiirusi esialgu ei lootnud. Kõigepealt tuli valmistada kanderaam kahest pikast ja kolmest lühikesest roikast. Kasutasime raami sidumiseks vana 'kalameheköit', mille sõlmimine tundus alguses paras peavalu, aga lõppkokkuvõttes kuigi palju aega ei võtnudki. Kannatanuks oli Veronn, kelle me kanderaamile kenasti kinni sidusime. Kui raam valmis, tuli sellega paarsada meetrit liduda ja siis veel mäest üles ning alla vedada. Üllatuslikult tegime liikumisel ühe parematest aegadest :) Raamisõit tehtud, tuli mäest jälle üles joosta ja organiseerida laskumisjaam. Legendi järgi juhtus esimesel laskujal (Veronn), kes laskus kaheksaga ja lisajulgestusega, poolel teel õnnetus ja ta jäi riiulile lebama. Kõigepealt tuli julgestusköis jaama fikseerida. Kasutasin selleks tavalist muulasõlme. Päästmiseks tuli organiseerida karabiinpiduriga laskumine kannatanuni ning seejärel kannatanuga koos laskumine. Karabiinpiduri ehitamisel läks algul veidi aega kaotsi kuna pidur sattus köiele valet pidi - autoblokeerivas asendis. Pusisime selle jälle lahti ja uuesti peale ning päästetööd võisid alata. Laskusin mina, Ragnar köit järgi andmas. Enne laskuma asumist tegime köie otsa 'ämbliku' ehk kaks erineva pikkusega otsa, kummalgi kaheksasõlm otsas (vaata vasakpoolset pilti). Pikema otsa külge kinnitasin end mina, lühem läks pärast Veronni külge. Jõudnud Veronni juurde, haakis ta end lühema ämbliku otsa külge, ja vabastas laskumisköie. Üks lisa oli asjal veel - me olime rinnasideme kaudu omavahel ühendatud slingi abil (vaata joonist). Köisi kasutasime järgnevalt: köis, millega Veronn alla laskus ja millega ma teda julgestasin, oli karabiinpiduriga laskumise ajal jaama fikseeritud. Kui me olime karabiinpiduriga maha jõudnud, võeti ülevalt köis lahti ja visati alla ning Ragnar ja Margit laskusid esialgset laskumisköit pidi topeltköiel
Kaljutrassil tuli kaasas vedada kahte 10kg raskust liivakotti, mille kohta tuli enne teada anda, kuidas me neid ülesõidul transpordime - kas eraldi seljakottides või koos ja kas seljas või köiel vedades. Valisime eraldi kotid ja köiel vedades. Esimene element oligi ülesõit. Kuna me olime kaljutrassil viimane võistkond, siis saime teisi jälgida ja oma strateegia paika panna. Legendi kohaselt oli teisel kaldal karjus, kellele võis köie otsa visata. Olemas oli ka jaam mõlemal kaldal koos kinnise karabiiniga. Kasutasime üle viskamiseks UIAA sõlme ja muulasõlme kombinatsiooni (vaata joonist), mis on taolises situatsioonis ehk kõige paslikum - ei anna järgi ja on lihtne vabastada. Teised võistkonnad kasutasid mitmesuguseid kombinatsioone ja pussakaid. Mida Seikleja tiim kasutas, seda ei pannud tähele. Kui köis üle visatud ja kinnitatud, lõime kõige elementaarsema pingutussüsteemi - köit fikseeris lindist haarav sõlm (klemheist), köiele oli paigutatud šumaar ning läbi selle suunatud köie käiski pingutamine. Eeltingimuseks oli, et köie fiksaator ei tohi olla šumaar, seepärast kasutasimegi linti. Üks tiim kasutas ka kahe šumaariga 5:1 süsteemi, mis oli selge ajaraisk nii ülespanekul kui mahavõtmisel... Köie fikseerimiseks jaama peale pingutamist kasutasime libisevat karabiini köiel, et pärast oleks võimalik köis lihtsalt enda juurde tõmmata. Kõik toimis hästi ja mingeid probleeme polnud. Mina liikusin esimesena, Veronn minu järel ning siis Ragnar ja Margit.
Kuni Margit ja Ragnar ülesõiduköit maha võtsid, läbisime meie Veronniga juba altjulgestusega liikumise osa. Seina oli löödud kolm kaljunaela, milles olid kinnised karabiinid. Nendesse panime ekspressid, köis läbi ja edasi. Traaversi lõpus selgus, et julgestaja, kes vertikaalsel osal kohtuniku julgestust oleks pidanud tagama, oli kuskil kaugel ja seega oli valida passimise ning ronimise vahel. Ronisin üles ning organiseerisin tugiköie kinnituse ja ülaltjulgestuse. Teised tulid üles tugiköiel ümberhaakimisega ning vertikaalsel osal ülaltjulgestusega. Viimaseks elemendiks oli laskumine köiel koos ülaltjulgestusega, kusjuures ka viimasel pidi olema ülaltjulgestus! Saime ka sellega hakkama ning oligi meie võistlus läbi. Kokkuvõttes oli võistlus väga tore, kuna sai teha asju mida muidu harva ette tuleb. Kui võimalust, läheks järgmisel aastal kindlasti jälle! Hendrik comments powered by Disqus |
