Kui ma laupäeva õhtul kaheksaks Naagele jõudsin, täideti parasjagu liivaga raskuskotte. Peakohtumik Heiki lubas siis minu pärimise peale rajatutvustuse ka teha, kuna nii oli varem kokku lepitud. Kohal oli veel üks võistkond (vist Koomaklubi), kes siis paele minu tulid tutvustust kuulama. Heiki lubas teha lühidalt ja paari sõnaga, siiski kestis see nii oma kolmveerand tundi kuni tund. Rada tundus keeruline ja väga tehniline, eriti päästetööde etapp, kuna sealseid asju me polnud eriti harjutanud. Küsiti ja arutati palju, misjärel osade elementide läbimise viiside otsustamine lükati järgmisesse päeva. Seega oli ööseks mõtlemist palju. Hommikul ma kella üheksaks ei jõudnud, aga ülejäänud firnikad olid juba kohal. Kella 10 paiku algas raja tutvustus kõikidele võistlejatele. Hommikune loosiõnn naeratas mõlemale Firni võistkonnale ? Firn 2 startis kolmandana, Firn 1 kuuendana. Kuna oli lubatud teiste võistlemist pealt vaadata, siis lootsime, et sellest on abi (ja tegelikult oligi). Firn 1 võistles päästetööde etapil kolmandana. Margitiga arutasime, kuidas oleks kiireim viis teha kanderaami ja kokkuvõttes see vast toimiski, sest minu teada ei olnud keegi meist kordagi varem kanderaami teinud ja et esimesel korral kulus selleks ca 12 minutit, on ju päris hea, eksole? Kanderaam ei näinud küll ?korraliku? kanderaami moodi välja, aga kokkuvõttes oli tarvitatav. Siis jooksime, kannatanu kanderaamil, umbes 400 m, misjärel pangast üles ja alla ka veel. Uuesti üles läksid kõik omal jalal, Veronica asus uuesti kannatanu rolli alles laskudes, saades ?viga? poolel teel alla. Hendrik läks saatjaks, et nad koos turvaliselt alla jõuaksid. Kuna mul kadus üleval järg käest, mis köis kust läheb ja kust see tegelikult minema peaks, mis järjekorras jne, siis seal läks päris palju aega ja tehti palju lisatööd (minu kehva koordineerimise tõttu). Õnneks oli teised meeskonnaliikmed minust targemad, said ise väga hästi hakkama ja päästsid olukorra. Lõpuks laskusime ning selle etapiga oligi kõik. Vahepeal vaatasime kaljuetapil võistlejaid, teised said teada hulka lihtsama viisi jõeületusel ülesõiduköie äratõmbamiseks, nii lihtsa, et ma ei saanud sellest kogu võistluse jooksul aru, kui alles siis, kui Hendrik selle mulle juba ei tea mitmendat korda üle seletas. Ka saime kasulikku infot meie Firn 2lt. Nimelt on uus staatiline köis nii libe, et tavalisest repsakast haarav seda kinni ei pea, kipub libisema. Soovitati linti ja see töötas. Muud osad läksid ka kaljutrassil libedalt (ehk kiiresti), kokkuvõttes 2. aeg võistkondade seas. Seejärel oli aega muljete jagamiseks, autasustamiseks ning algaski tagasitee Tartu. Pea kogu tee arutati ja analüüsiti võistlust, jagati veel muljeid, aasiti teedel kihutavaid autojuhte, söödi rämpstoitu ja räägiti asju, millest paluti antud kirjatükis vaikida. Oli kasulik ja meeldiv võistlus ja seltskond oli ka väga vahva. Palju tänu kõigile, kes olid nõus osalema (ja muidugi suured tänud ka juhendajatele Andresele ja Priidule) ja ehk on järgmine aasta meeskonda/-i kergem kokku saada.
