Pirn nr 1 ehk kuidas Eveli Habakuk Aconcagual käis

Nagu võib lugeda eestikeelsest alpinismipiiblist, tehakse tõelist alpinismi ikkagi ainult vene keelt kõnelevates maades, nii on mulgi üha süvenenud tahtmine see kaunis keel suupärasemaks saada. Kuna meelepärased välisprofessorid ei olnud Eestisse tulemisest huvitatud, siis said kursuse toimumise kohaks Aconcagua nõlvad. On selge, et 12 tundi päevas ei ole võimalik keelt õppida, nii oli plaanitud ka pisut kehalist tegevust igasse päeva.

Kuna tavarada pidi tõusmiseks oli juba ainuüksi baaslaagri väravas jalgade pühkimiseks hirmus pikk järjekord, siis otsisime ühe rahulikuma oru. Ükskord oldi seal orus lehmi nähtud - nii kutsuti orus olevat jõge Lehmade jõeks (Rio de Vacas). Ka meil õnnestus kuut-seitset haruldast isendit näha. Tegelesime valdavalt vene keelega ning lõõgastumiseks liikusime mööda orgu edasi. Väga kaunis oli. Meeldivaks vahelduseks igapäevasele kursuse rutiinile olid workshopid teiste väikeste venekeelsete gruppidega.

Argentiinas oleva suve tõttu sai plätudega 5000 meetri peale, siis tulid aga jõulud ja valged jõulud ning lund oli rohkelt igal pool - tuli kummikud jalga tõmmata.

Ühel lumisel pärastlounal jõudsime kauni liustiku alla. Liustik nagu liustik ikka, aga lähemal vaatlemisel paistis musti täppe täis - selgus, et poolakad. Nimelt olid argentiinlased selle neile kasutuna näiva maalapi poolakatele maha parseldanud (Glacier de Polacos). Ning nii nad seal vahtisid ja otsustasid, keda läbi lasta ja keda mitte. Kuulda oli, et paar päeva varem oli Argentiina grupp läbi lastud, aga siis oli nendeni jõudnud kumu, et tulemas on venelased, sakslased, kanadalased, rootslased ja kes kõik veel plaaniga tõusta mööda poolakate liustikku ning seepeale läksid nad kadedaks kätte ja puistasid üha uut lund liustikule.

Seal liustiku all juhtus, et üks professoritest kaotas lootuse. Pärast päevi kestnud pingutusi olin selgeks saanud, et mjod kaandub mjoda ja ljod lda, ei midagi rohkem, seega otsustas ta alla ära minna. Teine professor oli kannatlikum ning lisaks vene keelele rääkisime ka Ivan Julmast ja vene hingest.

Kuna järgmine päev oli täiesti kursuste vaba päev ning sõbrad kanadalased olid kangesti kihevil, siis arvasime, et 4 on piisav arv, et poolakatele lahing anda ning otse tippu tousta. Kell 5 hommikul olin marsruudi all kiivri, vöösusteemi, kasside ja muu vajaliku kraamiga ning ootasin professorit ja kanadalasi, vaim katsumuseks valmis. Siis hüüdiski uks kanadalastest, et liiga külm on ja et nemad lähevad mööda traaversit (Falso Polaco). Mulle tundus pigem tavalise talveilmana, aga kuna ta lisas, et oli eelmisel õhtul näinud seinal lumelihkeid, siis kallutas see otsuse traaversi kasuks. Küllap oli siin tegu miski kokkumänguga, sest üks kanadalastest oli emigreerunud poolakas....

Kõik olid juba teel, vaid meil professoriga tuli tagasi minna, et kogu alpinistlik kraam telki jätta, sest traaversil, mis 6300 m kõrgusel ühineb tavarajaga, seda kraami eriti vaja ei lähe. Aga kiirelt püüdsime kõik kinni ning rõõm vene keele õppimise vabast päevast oli suur, nii mul kui ka professoril, ning vaatamata jälgede tegemisele paksus lumes ja tugevale vastutuulele, jätkus joovastusest küll ja küll, et esimestena pikki minuteid omaette tippu nautida. Ka kaasas olnud Haanja küla koer Ertsog lontsis meie järel tippu, lisades juba olemasolevale tiitlile 'Haanja küla 3. koer Munamäel' järgmised tiitlid: ' 1. Eesti koer Lõuna-Ameerika katusel' ning ' Euroopa 1. pikakarvaline taks Aconcagual'.

Järgmisel päeval jätkasime tavapärast kursuste rutiini ning kuna üles enam ei olnud minna, siis liikusime tagasimineku asemel edasi, ümber mäe, et teda ka teiselt poolt näha. Jõudsime 31. õhtul kell 20 Muulade platsile (Plaza de Mulas) ning kotid seljast libistanud valisime söömiseks-joomiseks juhuslikult just selle telgi, kus mõni tund hiljem algas kohalike aastavahetuspidu, millele me väheste turistidena nautides kaasa elasime.

Vene keel küll selgeks ei saanud, aga läbirääkimisel on lisakursused selle kannatlikuma professoriga, seekord siis juba pikemad ja kõrgemal tasemel. Suuri edusamme tegime segakeeles (seisneb läbisegi vene, prantsuse, inglise, hispaania, eesti, saksa jne. keele sõnade kasutamises ning iseäranis ühe keele tüvedele teise keele aktsendi ja/või lõppude liitmises, väga lõbus).

[Tekst võetud Eveli Habakuki 4.jaanuaril 2008.a. Firni listi saadetud kirjast].