|
 |
JõulujuttSiis kui roosa sleifiga päkapikud alles pliidi ääres askeldasid oli jõuluvanal juba habe ammu kammitud. Ja egas külalised lasknudki end kaua oodata, kes tuli matkasuuskadel mööda teed, kes kitsamatel liistudel mööda soid ja metsi – peab ju ometigi enne maratoni ühe hea treeningu selja taha jätma. Varakult tulnud said end kosutada sooja maitsva lürpega, mis kõhu mõnusalt pooltäis tegi ning kostitada end usinate poolt küpsetatud pirukate ja maitsvate, lõunamaa päkapike poolt saadetud mandariinidega.Kui väljas juba hämarduma kiskus ja küünlad akendel särama lõid ning viimased külalisedki läbi lume kohale jõudnud võis õhtu alata. Õhtujuttudega alustas päkapikkude suurim sõber põhjapõder President. Ta pajatas kõigist neist toredatest ettevõtmistest, mis kahe talve vahele olid jäänud. Kes kõik kaugeid maid ja mägesid olla näinud, kes usinalt mõõduvõtmistel käinud ja üldse et olla tegus aasta olnud. Järgmisena tulid esitamisele põnevad muinasjutud. See olla nüüd uus komme, et iga aasta lõpus 7 mäe ja mere taga käinud oma käikudest ühe lühikese ja vaimuka ettekande teevad. Ja kus neid vestjaid jagus ja külalistel suunurgad muudkui ülespoole kerkisid. Tore ju vaadata, kuhu ise pole veel jõudnud. Küll käidi suusa-säästumatkal Hibiinides, küll jõuluvana kodumaal kaljusid kratsimas, küll palavas Krimmis. Eriti popiks osutus Alpide kant, samuti Kaukaasia mäestikud. Kuid juba oli kuulda külaliste kõhus korinaid – päkapikud olid selle juba ette aimanud ja rikkalik söömaaeg võis alata. Lauale kanti kodukandi parimad palad – küll siga, küll kardulast kuid kõige kauem puuahjus küpsenud peedid kadusid laualt kui tinavile – veel hommikulgi päriti, et egas neid kuhugi varuks ei jäetud – nii hääd olid olnud. Kui kõigil kõhud mõnusasti punnis sai end vaibale visata ja kaugete külaliste uusimaid pajatusi kuulama asuda. Küll nad olid käinud kaugel käimata aladel ja näinud maid, mida enne polnud nähtud, teadnud pajatada ka raskustest, mis nende teele sattunud. Nüüd kõik ilusti tagasi aga näpud juba jälle sügelemas… Ohoo, ennäe ka jõuluvana jõudis lõpuks mütsi õige nurga all pähe seada ja tuli külalistele kinke ja muud head tooma. Parimad said vääriliselt premeeritud, kuid ei pääsenud siiski salmi lugemisest – eks teisedki ootasid kõrv kikkis, mida head parimatel siis oma käigust õppida oli. Kui jõuluvana oli lõpetanud oma esimese kingiringi, oli aeg suurde perre uusi liikmeid juurde võtta. Ja ega neil kerge polnud, esitati neile igasugu katsumusi, küll köie sidumine, küll harjal käimine – hea oli, et sadulat seekord mängu ei võetud, muidu oleks vaene hobene võid sellest veel ilma jääda – ilm niigi külm väljas. Kuna kõik liikmeks pürgijad eeldusi polnud täinud võeti osad alles katseajale – noorliikmeks, eks siis hiljem ole näha kas harjaga veel pühkida ka saab... Ka väljanäitusele esitet kunstiteosed kaugetest mägedest said väärikad auhinnad – parimad on ikka parimad – läks seegi kord pääauhind parimale mägimatkajale. Usinad päkapikud aga muudkui vaaritasid ja vaaritasid – lõpuks toodi ka magusad palad lauale ja külalised lasid hääl maitsta. Õhtu kogus kuumust saunalaval ja rõõmsat tuju jätkus hommikuni. Hommikul paistis kõik justkui uues valguses – uus hooaeg oli alanud. Pärast maitsvat hommikuputru (ilma peetideta) tegid külalised kaunil maasikul avamatka ja võisid siis rahuliku südamega koduteele asuda – matkarajalt leitud jälgedelt võis välja lugeda, et uus hooaeg tõotab tulla põnev ja seiklusterohke. Jõuluvana oli juba ammu oma reega läinud, siin seal võis veel näha päkapikkude roosasid sleife välkumas... comments powered by Disqus |
