Äratus talveunest ehk väike vahepala

Unistus vaheldusest

Juba sügisel tekkis veendumus, et suveni oodata ei malda ja vaja on juba varem vaheldust tuua treeningutesse. Köiekaaslase leidmine käis seekord üsna lihtsalt, kogemata mainitud plaanist hakkas kohe kinni leedukast kamraad Saulius, kellega suvel kolm nädalat koos mägede vahel veedetud sai. Kaaslaselt tuli ka ettepanek valida sihtmärgiks Maly Kezmarsky Stit (2513m) põhjapoolt. Mägi ise on ca 900m seinaosaga, põhja poolt marsruudivalik üsna rohke - üle saja marsruudi, ronitav nii talvisel kui suvisel ajal ning raskuskategooriates lihtsast kuni väga raskeni mitmepäevaste marsruutideni välja. Baltikumil sai veel asjaolusid täpsustatud, sirvisime marsruudikirjeldusi ja tekkis esmane mulje eesootavast. Nädalavahetuste treeningväljasõitudel sai jää kõrvalt ka kaljut ronitud. Valmistusime külmaks, talviselt mõnusaks jääks ja tehniliseks ronimiseks. Peaeesmärk aga teha luuret ja hinnata paiga potentsiaali. Kohapeal aga teha oludele vastav valik.

Logistika

Varahommikul viib buss Tartust läbi Riia kenasti Vilniusse. Seal võttis Saulius mu vastu, kinnitasime keha, väike poetiir ja õhtul võtsime suuna Slovakkia poole. Ca 14 tundi hiljem enne lõunat olime mäejalamil. Vahepeal oli selgunud et sel päeval me plaanitult hütti tõusta ei saagi, sest arvutirikke tõttu olid kõik varasemad broneeringud haihtunud ning hetkelhütt pilgeni täis. Vabu kohti tekib mitte enne kui järgmise päeva lõunast.

1. päev

Seega tuli meil leida päevaks asendustegevus. Meiega liitusid Juta ja Tomash, kes lubasid lahkelt meile tegevust leida. All mõnusa kevadpäikese käes sättisime hädavajaliku varustuse kaasa ning läksime jääd otsima. Et valge aeg oli piiratud, ei hakanud pikalt otsima vaid valisime ühe lähima jääronimiskoha - koha nimes päris kindel pole, kuna kohalikud leidsid et internetis jääronimiskohtade kaart kohati valetab. Igatahes leidsime ca 35-40 meetrise jääkeele, millel kaldenurk 70-90 kraadi vahel. Jõudsimegi vaid paar ronimist teha, kui hakkas kiiresti hämarduma. Jää oli mõnus, üsna tugev, kuiv, puurid keerutasid end kenasti sisse, leida võis ronimisjooni kus suures osas sai jää vertikaalseks ajada. Juba pimedas laskusime tsivilisatsiooni. Tuline kahju et üles hütti minna ei saanud, kaotasime päeva põhiplaanideks.

2. päev

Hommikul jätsime auto maha mäejalamile, sättisime kõik seitse asja selga ning võtsime suuna Zelenom plese hütile. Suunaviidad ennustasid teekonna pikkuseks 3h05min. Tasapisi, raskete seljakottide raskuses arendasime liikumistempot mis enamvähem ennustustega ka kattus. Need jalutusradade ajaennustused on mõeldud tõelistele romantikutel ja lillenuusutajatele, just selline paarike liikus meiega ühes tempos, nemad käsikäes unistades ja jalutades, meie raskete seljakottidega iga pooltunni järelt puhkepeatusi tehes saime nad täpselt kätte, siis nad jalutasid me puhkusehetkel jälle veidi eest ära, et siis poole tunni pärast neile jälle kandadele jõuda. Viimane ots tuli oodatust kiiremini, olime 2h40-ga jõudnud hütti. Reipamal ja kergema koormise all ülesmäge teekond ilmselt läbitav 1,5-2 tunniga. Hütt asub 1551m kõrgusel, samanimelise mägijärvekese kaldal, ümbritsetuna mitmete üsna vahvate tippude, seinte ja nõlvadega, mis pakuvad huvi nii ronijatele, matkajatele, mäessuusklejatele kui ka jääronija leiaks mida toksida.

Et päev oli ilus ja päikseline, olid vaated ümbritsevale avatud. Lõunapoolsed nõlvad olid päikseliselt rõõmsad, kui põhjanõlvad kargelt talvised ja jahedad, nagu ka hütt ise, mis ilmselt talveperioodil päikest ei näe, vähemalt ei tabanud silm nende päevade jooksul kordagi et soojendav kevadpäike oleks laskunud hütini.

Pärastlõuna veetsime eelluuret tegemas, võtsime marsruudiraamatu ette ja võrdlesime seda päris olukorraga, tegime endale selgeks põhilised orientiirid, mõnede marsruutide alguspunktid, hindasime olukorda. Jalutasime ka seinalt laskumisraja alumises osas, kust leidsime rohkelt värsket lund. Hütivahilt saime infot olude ja senise talve iseloomu kohta - vähese lumega talv, mis jääd praktiliselt tekitanud pole, seepärast ka mõned vahvad talvised marsruudid läbimatud. Kaks päeva tagasi mahasadanud 40 cm lund pole veel settinud, üldiselt julgestust keerukas organiseerida,liikuda tuleb ettevaatlikult.

Õhtul uurisime mitmelt kohalikult seinalt taganemisteid, kuid niipalju kui oli küsitletavaid, niipalju ka erinevaid variante laskumiseks saime. See ebaselgus määras ka meie järgmise päeva marsruudivaliku.

3. päev

Ehkki kiusatus oli proovida ja valida midagi tehnilisemat, pidasime vajalikumaks kõigepealt selgeks teha seinalt taganemis- ja laskumisteed ning ühtlasi hinnata lähemalt ka seina seisukorda ja olusid. Ehk Nemecky rebiku-t pidi seina keskele (paljud marsruudid lõpevad seal ning on poole seina pealt põhiliseks laskumisteeks) ning sealt mõni lihtsam marsruut Kezmarsky Kopa (2233m) tippu ning saada selgust sealt laskumistee osas - kas saab sealt lihtsasti laskuda tagasi Nemecky rebikule, kust laskumine pidada olevat lihtne, Kopa tipust pidada olema kaks varianti - ühe teadja sõnult ainus mõistlik variant sealt lihtne jalutada alla ja ringiga tagasi või olla teiseks ja ainsaks mõistlikuks variandiks mööda harja laskuda ja liikuda kuni Svistovka kuruni ehk suvise laskumisrajani, mis tuleb Skalnate pleso hütist, talvel pidada aga seegi üsna ohtlikus seisus olema. Igatahes oli olukord segane ja vajas selgust. Tagataskus variandina mõni lühike tehnilisem marsruudike kui valget aega peaks kõvasti üle jääma.

Hütist lahkusime 8 paiku, Nemecky rebiku algusesse jõudsime kiiresti (25min), sealt pidada kirjade järgi meid ootama ca 45min tõusu meie valitud marsruudi algusesse, Nemecky rebiku keskel. Seinalt keerutasid tuuleiilid reipalt lahtist lund. Järgnes üsna lumerohke tõus, vahel harva oli mõni lõik ka jäine, enamjaolt aga vaheldumisi kas järsemates kohtades õhema lumekihiga kaetud kivine-kaljune nõlv või siis kas põlvini või puusani üsna puuderjas lumi, millest läbivajudes kraapisid kassid ebastabiilset kiviklibu ja kaljut.

Eks ka natuke ekseldes ja parima tee otsinguil läks nii, et me jõudsime Nemecky rebiku keskele, meie valitud marsruudi alguspunkti jõudsime umbes 13:30 paiku. Seljataha oli jäänud üsna ebameeldiv ja ebastabiilne nõlv, mida liigendasid rohked ristuvad kuluaaripõhjad. Natuke-natuke olime liikumisgraafikust maas. Et sama teed pidi laskuda meil mõlemal soov puudus, otsustasime jätkata Kezmarsky kopa tippu ja sealt ikkagi selgust saada laskumistee osas.

Marsruudi algus oli meil ujuv, tõusime veel ca 100 meetrit mööda lund enne kui suutsime leida enamvähem sobiva alguspunkti, kuhu kannataks jaama teha ja kaljudel liikumist alustada. Et allpoole jäi 45-50 kraadine ebastabiilne lumenõlv, siis ilma kindla julgestuseta puudus soov lumistele libedatele kaljudele turnima minna. Edasi jätkus töö juba kaljudel, mis pakkus vaheldust ja oli senise lumenõlvaga võrreldes natuke konkreetsem, ehkki julgestusepunktide organiseerimiseks tuli kaevamistöid teha. See kärpis liikumistempot.

Aeglaselt ent kindlalt liikusime harja suunas. Mida lähemale harjale, seda sagedamini leidsime end randmelt kellaaega uurimas. Eelmiste päevade tähelepanekutest teadsime et järsult pimedaks läheb 17:45 paiku, selleks ajaks peame olema kindlalt juba all turvalises kohas. Kui esimestel köietäitel otsisime julgestuspunkte igal mõistlikul juhul ehk otsimis- ja kaevamistöödega tegelesime rohkelt, siis mida harjale lähemale, seda harvemalt leidsime mahti sellele aega raisata. Ponnistustele vaatamata jõudis enne pimedaks minna kui meie harjale. Harjale jõudsime 18:30 paiku ja esimese asjana püüdsime kohe teisele poole mäge kiigata ja aimdust saada väidetavast lihtsast laskumisteest

jätkub...