Retk Kõrg-Tatratesse 1996. a

Firni klubi liikmed on käinud oma kuulsusrikka ajaloo vältel ikka õige mitmes mäes.

Alustades sotsialismi-aegseist alpilaagritest, mis kestsid paarist nädalast paari kuuni ja lõpetades mitmete 7000-liste tippudega, kuid alata tuleb ikka alati madalamatest mägedest ja ohutumatest kohtadest.

Nii juhtuski, et peale mõningast aktiivsuse vaibumist viimastel aastatel võeti end taas kokku ja korraldati algajatele reis Kõrg-Tatratesse Slovakkias.

Instruktoriks ja põhikorraldajaks oli president Kalev Muru (Much).

Ning tuleb mainida, et reis sai vägev ja jättis kõikidele osavõtjatele kustumatu mulje. Selle mulje jäädvustamiseks peeti terve reisi vältel vaba päevikut ehk kroonikat - st. oli üks vihik, kuhu võisid kõik kirja panna oma muljed ja tunded. Ja siin ongi toodud kokkuvõte sellest vihikust.

Planeeritud sõiduaeg 17.05-30.05.1996

Osavõtjad: Much, Liina, Kadri, Kaidi, Marge, Heili, Merle, Allan-Erik (Bruce), Andres, Eric, Marko, Alar (Pikk).

REEDE 17. MAI 1996

14.22
Kapten Roots raporteerib, et kohe jõuame Lätti. Heili õmbleb oma tekile viimaseid nööpe.

14.24
Meil on bussis üks illegaal...
Andres, tähelepanelik

PS. Käekirja üle ärge kurtke, need on Läti teed.
PPS. Sirelid õitsevad...

14.28
Hobused! Õunapuud ja kirsid õitsevad. Lätis päike paistab. Kohe tunda, et oleme Euroopas.

15.25
RAHVAS juba magab. Me peame veel Heiliga 2-kesi valvet. Itaallasest bussijuht kimab vingelt.
Eric

Mida - rahvas juba üleval! Kõik õmblevad. Peaks endale ka näputööd hankima.
Kapten Roots.

17.00
Hakkas kostma muusikat. Puldis DJ Armani (bussijuht).
Eric

17.35
Tahame metsapeatust, aga Lätimaal on mets juba otsa saanud. Nii et jääme Leedumaad ootama.
Andres

17.45
Metsa siiski veel on, seisame...
Andres

17.57
Piir! Ootame, mis muud...
Kadri

17.46
Nuuks! Jälle 13$ vaesemad - see-eest aga hästi kindlustatud Leedus.
Pääseme just üle Leedu piiri - sõbralikule maale, nagu ütleks kapten Roots.
Ilm on ilus, minu näputöö lõpetatud, inimesed on üleval, muusika mürtsub - lihtsalt paradiis...
Heili

19.10
Kabakis vahetus DJ. Puldi taga on nüüd DJ Kabok. Musa maximum.
Kapten Roots

Kabalinskas 17.05.96

19.26
Priima tee on siis, kui valad tee tassi ja tee ei loksu.
Jälle need piisonid!
Kaidi

20.15
Nokamütsikandjad naudivad Depeche Mode'i...
Andres

Printsess lipsas tiiki.
vennad Karamazovid.

23.25
Leedu piir. Käidi passe kontrollimas. No küll alles mõõtis igat-ühte oma terava pilguga. Ees ootav veel Poola piir. Heili kuivatab oma kurvameelsuse lilli, mis Kaidi talle kinkis.
Poola piiril avastati veel üks illegaal (Kaidi). Kontrolliti Punasest raamatust. Käisime Shveitsi baaris... ümberringi on tohutud pilvelõhkujad.

Poola piir möödus hämmastavalt kähku - u 1 tund.

LAUPÄEVA HOMMIK

5.30
Paistab, et kogu Poola on juba üleval, tänavad on rahvast täis. Ka meie laevas magab veel ainult kapten...
Keha didaktilisest materjalismist lähtudes on mahuti võnkeenergia tunduvamalt väiksem, kui tavaliselt, aktiivse metabolismi ajal päikesevalguses, kuid arvata võiks, et selline diskreetne olukord päeva jooksul saavutab oma loomuliku maksimumi, p r i v e t WARZAW!

7.40
Kapten Roots tervitab kaassõitjaid oma laineri pardal ja soovib ilusat päeva. Väljas on +40 °C külma ning me asume 10 km kõrgusel.
Kõlab maximum muusika. Rahvas on ekstaasis.

9.40
Lõpux mecapeatus. Kogu rahvas on kogunenud ümber alpinismitrenni tegeva väikese ussikese.

13.25
Igast Poola kitsest teeme lehma, seda õpetab meil EPA. - - -(Lausus kapten Roots)

13.45
Kõik vahivad ammuli sui aknast välja... Vau... Harras vaikus. Tunda on mägede hingust - paistavad esimesed lumised tipud.
Heili

Eile õhtul vaatasime filmi K2 - ekspeditsioonist ühele raskeimale tipule. See oli nagu hullus. Inimesed on nõus kõik ohverdama, et pääseda tippu. "Normaalse" mõistusega on seda hirmutav vaadata. Meie aga oleme teel samale hullusele. Või ei?

Pikk ütles tähendusrikkad sõnad: "Kas Sina oled tulnud siia omal vabal tahtel, et oma ihu & hing mägedele pühendada?"
Heili

15.30
Oleme päästeameti juures Javorinas. Esimesed meeletud pildistamised. RAHA - oleksime pidanud raha vahetama, kuid nüüd... Hinges on ärevus - peame varsti bussist lahkuma. 1 slovakkia kroon on meie arvestuse kohaselt seisuga 18.05.1996 kell 15.40 kohaliku aja järgi 0.40 EEKu. JÕIME "TATRA" ÕLUT! ää...
Heili

16.20
Ma tänan Sind, suur & võimas Kaidi - Sa päästsid mu elu (tegelikult küll 50 slovaki krooni, mis siin kohalikus hotellis raha vahetuse käigus minult tõmmata taheti).
Saatsime kaarte...
Heili

Õhtu.
Hakkab pimedaks minema. Valmistatakse ka grokki. Tüdrukud muutusid sellest väga elavaks.

Kell 11.30
Kõigil on kõhud täis. Vesteldakse filosoofilistel teemadel: elu mõte, universum, mägede kutse jne.

Kell 12.30
Võetakse vastu otsus magama heita. Kõik asuvadki kohe otsust täide viima. Peagi näevad enamus alpiniste värvilisi unenägusid.
Eric

PÜHAPÄEV 19.05

Hommik.
Paar agarat alpnisti on juba üles ärganud. Nad kolistavad pannide ja kastrulitega - tegemist on vist köögi toimkonnaga. Hommikusöögiks on Tatra puder ja tee. Äkki ilmuvad kuskilt välja 2 kohalikku metsameest (Stepan Ivanovitsh ja Ivan Stepanovistsh - nad on vennad) ja kukuvad raha nõudma. Õhus on tunda elektrit. Muchil tõmbuvad käed rusikasse, Marko on haaranud suure kaika, Lee Bruk on püksist jä........d välja võtnud. Metsamehed, nähes, et ülekaal on meie otsustavad lahkuda. Olukord laheneb.
Olukord rahulik. Laagrielanikud pakivad asju.

9.25
Esimesed alpinistid asuvad teele tugilaagrisse. Laagrisse jäävad kolm mägede kotkast (kapten Roots, pootsman Marko ja legendaarne Lee Bruk) asju pakkima.

10.36
Asjad on koos. Olukord on rahulik.
Eric

11.00
Kaos! Kõik iseeneslikud protsessid kalduvad eelistama entroopia kasvu suunda, seepärast tuleb kaost piirata vaid enesetaluvuse ja heaolu piires. Strunella vulgarist siin naljalt ei kohta, urms aretost ka mitte?!

16.30
Oleme natuke aega tagasi randunud. Telgid on juba püsti. Mõned on ka pesemas käinud ja muidugi pesupesemine. Paar kuuske on täiesti ära ehitud.

Heili ja Allan-Erik teevad lõunasööki (makaronid ja supp). Oleme praegu baaslaagris. Tahtsime veidi ülespoole minna, aga otsustasime, et läheme laagriga ülehomme teise telkimiskohta (tunduvalt kõrgemale). Otse meie telgi ukselt avaneb üle jõe hea vaade päris parajale selile (kivide varing). Selle mõiste ütles meile Pikk.
Marge

Peale politsei ja beyvacheriga vestlust alustasid esimesed 10.30 (Eesti aeg) liikumist selle tõotatud baaslaagri poole. Vahepeal olid mõned "shampuse" pausid, mille käigus õnnestus mul ennast esimeseks rebida. Aga seejärel, teadmsega ja raudse teadmisega, et eespool liigub veel 2 tüdrukut. Ja et ma pean nad kätte saama. "Alpi Bivakki" nägin, aga kütsin edasi ~0.5 h. Siis tulid järgi Liina ja Kadri. Edasi läksime kottideta kuni järveni (1577 m), et otsida ülevalpool sobilikku laagriplatsi. Mida pole, seda pole. Kl. 14-ks jõudsid sinna punkti veel Merle, Kaidi, Eric, Allan. Ka nemad käisid järvede juures ja ka pisut edasi telgiplatsi otsingutel. Otsustasime alla tagasi minna. ~20 min. 15.30 (kohalik Kesk-Eur. aeg) olimegi kohal ja koos. Kadri tegi üleval mulle märkuse vale kellaaja kohta (et Eesti aeg), all laagris tuli sellest juttu nii, et ma olin sunnitud ehk mind sunniti kella õigeks keerama. Mille peale Liina ütles, et ma polevat õiget ahistamist veel näinudki!!! O-jaaa.
Much

Mina ei ole ahistanud mitte kedagi! Ausõna. Ma ainult konstanteerisin fakti, et ta kell ei ole õige ja see oli kõik. Vot nii! Üldiselt on olukord üsna rahulik, selline jõudehetk, kus rahvas istub ümber Muchi ja kuulab. Ja on tõesti, mida kuulata...Tänane tõus ülesse oli lihtsalt fantastiline. Käisime u 1600m kõrgusel. Oli tõesti mõnus ja vaba tunne. Tõeliselt ilus, kena, tore, fantastiline ja kuidagi vaba. Varsti saab süüa, sest on tunda tugevat küüslaugulõhna ja see tähendab siin süüa.
Kadri

18.00
kohaliku aja järgi sai mul kõht täis. Toit oli fantastiline. Toidu valmistajaks oli black ninja Lee Bruk [b r u k]. Tänusõnad talle. Kui kõht on täis on tuju maximum. Side lõpp.
Kap. Eric

18.10
Muchil on H A P U K U R G I D !

18.40
Joome suurepärast koirohu teed. Koid lendavad nii, et nähtavus ei ületa 0.5 meetrit. Muideks koirohu tee pidi taastama hammastes vanad augud. Suurepärane ju!
PS. Suhkrut võiks veel tuua, kuna suhkrut silmapiiril pole veel näha.

Kohalik aeg on siiski Euroopas kehtiv aeg, mitte mingi "kolka" aeg. Varsti peaksime saavutama kompromissi ning aeg saab lõpuks paika pandud. Much ütles meile ka 3 valget surma: valge viin, suhkur ja blondid naised. Aga meie tüdrukud võtame varsti oma jõu kokku ja siis . .
Kaidi

ESMASPÄEV 20.05.96

9.15
Esmaspäev on käes ja jällegi hommik. Kõik askeldavad ning varsti asuvad teele, et tuletada meelde mõned kaljuronimise reeglid ja nipid. Mina ja Kadri jääme laagrisse, oleme loomulikult ka toimkonnas, aga siiski on Kadri veidike ärevil, et mida süüa ja juua teha, kui tagasi jõutakse (potte on liialt vähe).
Kaidi

14.45
Tibutab. Ei tea, kas hakkabki sadama. See küll eriti hea ei ole, sest kõik asjad on väljas laiali ja märjakssaamise oht on suur. Varsti peaks rahvas ülevalt alla tulema ning siis nõutakse kindlasti süüa ja juua, seega tuleb hakata vaikset viisi ettevalmistusi tegema. Muidu on päev üsna rahulikult läinud. Hommikul ei olnud enesetunne just kõige parem, kuid nüüdseks on alles in Ordnung. Kaidi õpib ja mina peaks õppima, aga ma lihtsalt ei viitsi. Magasin tunnikese värskes õhus, tuuleõhk silitas juukseid, linnud laulsid, vesi vulises, lihtsalt mõnus. Ikka tibutab veel. Loodan, et suurt vihma ei tule, vähemalt enne mitte, kui nad alla on jõudnud...

No hirmus. Tulid ühed. Villisega. Ja kohe meid ära ajama. Mulle raskelt meeldiks hakata jälle asju ümber pakkima ja 50 m eemale vedama. Aga noh, seadus on vanem kui meie.
Kadri

TEISIPÄEV 21.05.96

19.40
Kaidi: Sa nägid hommikul välja nagu uppunud kass...
Andres: Mida?
Kaidi: Sa olex pidanud peeglisse vaatama; täpselt nagu Alari kirsadesse & Marge jopesse pugenud uppunud kass... Aga praegu näed sa juba enam-vähem inimese moodi välja.

Ja nüüd sellest, mix selline dialoog tekkis...

Nimelt jõudsid eile õhtul meie laagrisse mingid kohalikud metsamehed, pesid Muchil pead ja siis nõidusid meile tervex ööks paduvihma kaela. Meie telk aga veepidamisega hakkama ei saanud ning kl 1.30 ajal öösel jõudsime Ericuga järeldusele, et ainus viis kindlast telgis uppumissurmast pääseda on katuse alla kolida. Kuid kuna ka kõik asjad olid meiega koos basseinis (ehk telgis), siis ei olnud ka edaspidine katuse all magamine eriti kuiv, ja sealt see uppunud kassi ilme siis pärit oli.

Hommikul kolisime oma laagrit, määrisime saapaid, kuivatasime asju ja lõpux läxime lumele. Mäed olid (on) fantastilised - valge puhta lumemütsiga kaetud. Kommentaariks lumeõppusele - sellisest lumes müramisest ja hullamisest olen ma juba lapsepõlvest saati unistanud..
Andres

Õhtusöögi aeg. Kella pole käel. Istun jõe ääres ja naudin. Jõele lendas part - maandus kaldaäärsesse vette ja nüüd ukerdab seal - tal peab ikka palju jõudu olema, et mägijõele vastu panna. Isegi Liinat ta ei kartnud, kes teisele poole kaldale vett võtma läks. Loodus elab oma tavapärast elu, ega hooli meie kohalolekust.

Just nagu tänane hommik, olin toimkonnas ja tõusin seetõttu kõige esimesena, kell 6.30 üles - astun niiskest telgist välja - ja mulle avaneb fantastiline pilt - ühe ööga olid mäed lumega kattunud. See oli nii võrd kaunis, kuidas hommikune päike valgustas lumiseid mägesid ja sulatas silmnähtavalt lund.

Muidugi - lumeõppused.

Lihtsalt fantastilised. Märga ja külma mina ei suutnud selle ilu juures tunda. Tõesõna. Pärast alla tulles jäime Kadriga teistest maha ja lihtsalt nautisime mägesid. Oli kuidagi eriliselt rahulik & hea tunne, mis oli segunenud austuse & aukartusega mägede vastu.
Oleme nüüd ju teises laagriplatsis. Eile sai vihma tõttu siis lahedalt lõket tehtud. Oli pime, suitsune, soe, vorstilõhnaline, lõbus ja hea olla. Järeldus: ka vihmal on omad head küljed.

Part aga sulistab siiani jões... Ja ta ujus umbes 5 m ülesvoolu!!!!

Heili

22.05.96 TÕENÄOLISELT KOLMAPÄEV

Varahommik - 7.30
Teised veel põõnavad. Hommik - ilus.
Õhtu - oli lõbus. Naera end või ribadeks. Või hernesteks. Või selja valusaks (nagu Marge tegi).
Istusime küünla valgel ja ajasime niisama juttu. Kadri hakkas kakaod tegema - no küll läks siis kätshiks kätte - kõik tahtsid Kadrit õpetada, hiljem aga Kadrit nokkida. Austus Kadrile, et tal närvid vastupidasid.
Pean nüüd süüa tegema minema ja seetõttu ka Marge üles ajama.
Täna tõotab taas huvitav päev tulla - päästeõppused.

Heili

Nojah, kui Heili 7.30 üleval oli, siis polnudki ta esimene, sest mina ärkasin nagu alati - koos kanadega. Kella veel ei näinud, pime oli.
Hommik on ilus, kuigi pisut jahe. Aber, es geht schon.
Enamus rahvast tudib veel, kuid on näha (ja tunda) ka liikumist. "Kokatädid" üritavad süüa keeta, kuid mida pole, seda pole (silmas pean ma sellega leeki). Hoolimata sellest, et tikkude otsimiseks kulutatud vaev end ära tasus (vähemalt sel hetkel), on nüüdseks olukord jälle pisut lootusetumaks muutunud. Aga ... see leek siiski põleb ja annab sooja.
Huvitav küll, kes selle saksa keele foneetika ära õpib. Mina see küll ei ole. Nutt tuleb lausa peale.
Nüüd kires kukk ja ma pean tormama!
Kadri

ESIMENE GAASIBALLOON SAI TÜHJAKS!

Tuleb tõenäoliselt lõkke peal süüa tegema hakata. Raske juhus.

Heili

Söök:

Kaidi

Külm.
Uneleme.
Vahepeal sadas.
Enne tegime sõlmi. Kaidi rippus lae all. Köie otsas, muuseas. Pealegi oli ta "haavatud" & teda tuli seljakoti meetodil tassida. Kadrit tassiti kookonis.
Mäed on kadunud (udus ja vihmas). Võitlusindu, vaimsust ja tahtmist veel jatkub.
Heili

Eriti ekstemaalsed tingimused!
Suitsusaun + Much, keda on vaja plokksüsteemiga ehk polüspastiga üles tirida - tirija ähib, puhib, tõmbab, tirib, ragistab ajusid & samal ajal nutab suitsust & on suitsumürgituse ohus.
Tõeline katsumus. Ja soe.

Süsteem järgmine:
Tirid. Fikseerid 1. haaravaga. Nihutad 2. haaravat edasi. Tirid, fikseerid 1. haaravaga, nihutad 2. haaravat hädasolija poole, tirid, fikseerid 1. haaravaga etc. Teise haarava külge võib panna veel teise karabiini & siis saad köie teepikkust suurendada - peaks olema kergem, tegelikult tundus raske.
Heili

Kes küll homme toimkonda jääb ja kes kaasa saab?

Kadri

NELJAPÄEV 23.05

Kell 9.10
Öösel oli kivivaring, praegu sajab vihma, kohati lund. Käib kibe koristustöö, kõik tahavad slovaki metsameestele võimalikult head muljet jätta.

KOLMAPÄEVA ÕHTU 22.05

Kell 22.30
Rõõmsalt lõkke ääres istudes, mõnusat suitsu-ja kummiliimi haisu kaifides rääkisime anektoote ja laulsime lüürilisi laule, nagu Raudmees ja Its a final autumn jne. Osad meist väsisid ja puudujääv seltskond asendus Godjaki karuga, kes vahetas Alaska Tatrate vastu. Kui Much juba magas hakkasime Godjaki karule uneaset otsima, kuid ühtset otsust ei leidnudki. ösel selgus, et Godjaki karu oli mägedesse roninud ja sealt koos kivivarega alla varisenud. Kurb, aga tõsi.
Merle

NELJAPÄEV 23.05

kell 16.30
Joome teed ja supleme ojakeses. Mõnus on olla, sest et... Ilm on suhteliselt normaalne ning kuiv on olla, kuna märg on loodetavasti möödas.
Täna oli kaljuõppus. Saime mõningaid kogemusi juurde. Lund hakkas sadama. Olime u. 1800 m kõrgusel. Fantastiline oli.
Kaidi

Kes küll homme siin on?
Eks vaatame siis.

7 Allan
2 Merle
3 Marge - Tema jääb.
1 Heili
4 Pikk PS. Ei jäänudki. Hoopis Marge, hea hing, oli tema asemel.
3 Eric Kadri
6 Marko

17.20
Lõke praksub. Keedetakse ülihäälekalt kakaod & patat. Rahvas istub ringis, vahib & kamandab. Väga huvitav nähtus.
Mäes oli täna vahva - mõnus järsk rada oli. Kahjuks on ka esimene kannatanu - Marge põlv on haige. Õnneks ei pidanud veel kanderaami kasutama. Marge on vapper, tubli ja tugev. Peab vastu.
Äsja oli just lahe hetk - Marko ühendas 2 potti - tõstis patat ühest potist teise - keegi ei saanud midagi aru. He-hee...
Heili

Hilja öösel:
Sain valmis superhea kleepeka... Allani retsept, Liiina segatud koor ja tuhandete ootus. ELAGU SUHKRUVIIN!
Allakirjutanu

REEDE 24.05

Vapustav päev. Ronisime ligikaudu 8 tundi. Parajal määral - teataval määral. Pikk teeb ikka veel oma äri. Eric tassib puid, kuid tundub, et ta käib nende puudega mööda ringteed. Täna oli väga tähtis päev. Ronisime tippu - 2428 m. Alla tagasi tulles rivistas Much meid enda ette rivvi ja õnnitles esimese tipu vallutuse puhul. Loomulikult ei saa kõike üksikasjalikult kirja panna, aga kõik said meeldivaid kogemusi. Oli lund, oli kaljut ja oli väga palju imelisi loodusepilte.

Kaidi

Jah. Minu, mis minu - meie esimene tipp. Oli tõesti ilus. Tõeline tunne tuleb võib-olla hiljem, kuid ka praegu on emotsioonid üsna... hõõguvad. Külm on natuke, sest saime täna päikest ja peale päikesepõletust on sellised vastikud külmavärinad. Muidu on köik rahulik. Rahvas peab plaani, mida edasi teha. Kõht natuke valutab. Tegelikult vist ikka ei valuta ka. On lihtsalt selline imelik tunne. Oli ju (on) siiski eriline päev - 24. mai, kella 3 paiku päeval - 2428 m. kõrgune tipp. Ilus algus...

Kadri

Kõrvus kumiseb üks lauluviis -

Heili

LAUPÄEV 25.05

Kell 13.10
Täidetakse kaardimängukaristus - Much saab kaks põsemusi.

Loos homseks:

3 Merle
1 Allan
4 Eric
2 Heili
5 Marko - ohver

19.10
Täna oli "kuivamise" päev. Tohterdati oma põlenud nägusid (eriti mina & Much), kuivatati riideid & saapaid.
Hommikupoolik oli lõbus - mängisime Sibi-Kuningat (see on kaardimäng). Vahva. Pikk tegi prääksuga kükke, Marko jooksis neljakäpakil ringi, Merle imiteeris ebaesteetilises peldikus käimist jne. Minul õnnestus Muchile 2 musi anda - südamest.
Üks eriti vahva asi oli veel - käisime Marge, Merle & Liinaga üleval järves ujumas. Viimase peal! Külm värske, puhas, selge, lõbus & fantastliline. Nüüd, õhtul, peale Pika tehtud Patat ootame Bruce'i ja Markot - nad on kuskile mägedesse jalutama läinud.
Eric naudib kuningaks olemist...
Heili

26. MAI, PÜHAPÄEV VIST.

8.32
Öösel oli mingi kohutav koshmaar. Mingi Godjaki karu, ehk valgustatud näo & värdhammastega Eric hüppas ringi.
Heili

20.10
TEINE TIPP. 2500 (2499 tegelt) - Rysy. Fantastiline. Parajalt raske lumenõlv. Ja moreeni pealt tõusu. Alla tulime hea tuju & võimsa lauluga - energiat jätkub...
Heili

Kes on toimkonnas:

2 Eric - tema
4 Merle
1 Heili
3 Bruce

28.MAI

HILISÕHTU BUSSIS
Läbi. Kurust muidugi. Mõnus. Kõik on zombid.

30. MAI

TARTUS

Püüan nüüd kirja panna seda, mis tegelikult toimus 28. mail ja mis peitub nende kahe napi lause taga, mis on tollel päeval üles kirjutatud:

Ärkasime umbes 5.00-5.30 paiku. Vihma ladistas. Koristasime asjad kokku, õgisime viimased toidud, viskasime pambud selga & asusime teele.

Esimeseks takistuseks osutuski vesi - veetase oli meeletult tõusnud & rajal liikumisega oli seetõttu kohati raskusi. Viimase oja ületamiseks läks tükk aega ja põhigrupi ülesaamiseks oli vaja 3 meesterahva tuge ja näpunäiteid. Muchi küsimusele, kas kellelgi on veel kuivi jalgu, vastati üksmeelselt: "Ei!" Vantsisime edasi.

Algas lumesadu. Vaja mööduda veel viimasest järvest & tõusta kurule, kuid lumesadu läheb tihedamaks, nähtavust kohati vaevalt 15 meetrit, Much on jäänud kuskile maha koos Markoga (hiljem selgub, et nad tegid kumbki umbkaudu 50-meetrise sõidu laviiniga).

Kuru ei leita. Ka põhigruppi tabab väike laviin. Minul õnnestub laviini alla mitte jääda, kuid enne vajun lihtsalt rajast läbi ja libisen alla. Õnneks jääb jalg kivinuki taha. Tunnen esimest korda, et seljakott seljas ei olegi nii kerge end lumenõlval kinni pidada. Lõpuks jõuab Much koos Markoga järgi. Suundutakse edasi vasakule. Ümbrus tundub võõras, kuid Marko leiab eemalt ühe rajatähise. Lootuselaine. See tee peaks viima kurule. Ronime üles. Kuid ei - tee üles läheb kuidagi liiga järsuks ja ei meenuta kuru, kuhu meil on vaja jõuda. Selge pilt - oleme tulnud liialt kaugele ja jõudnud valele kurule. Tuleb taas alla minna.

Paljud kasutavad juhust ja pesustuvad. Vaatan lõdisedes, kuidas Pikk & Eric särke vahetavad. Sellises tormis. Liigume alla. Uus lootus - Much arvab nägevat õiget kuru kohta. Nähtavus on korraks parem - 150 m. Vaevalised sammud üles. Tuul tõuseb. KURU! Leidsime! Nüüd on vähemalt suund teada, kuigi allaminek tõotab tulla raske.

Kõik lõdisevad. Tuul on meeletu. Minu ja tõenäoliselt ka kõigi teiste käed ei liigu eriti enam. Õnneks on edasise teekonna alguses ketid - neid mööda pääseme alla, kuid tuul ei vaibu.

Jääme Marge, Pika & Markoga taha (150m) ja jäljed on juba kadunud. Poisid lähevad ees, et rada näidata. Tuul on võimas. Korra tõstab ta mu isegi õhku ja viskab üle selja. Õnneks olen elus ja terve ja jätkan teekonda. Äpardusi juhtub vist kõigil. Annab vantsida tuule, rahe ja seljakoti raskusega võideldes. Lõpuks ometi saab ühe kaljunuki taga korraks hinge tõmmata - ka hotell paistab - viimased pingutused. Hotelli ees läheb tuul eriti tugevaks. Jõest üle saanuna leian end jälle äkitsi maast - tuul. Üles sealt ei saa. Andres proovib aidata, kuid tal endalgi seljakott.

Saabub Pikk. Päästja. Ta saab mult seljakoti seljast ja vinnab mu üles. Marko abiga pääsen ilma tuulega uuesti lendamata hotelli, Pikk veab koti järel.

Hotellis võetakse välja kõik järele jäänud shokolaadi, halvaa & serbeti varud. Joome teed. Oleme nagu vibrostendid. Selgub, et ka edasi tuleb jala minnna - transporti ei saa. Ja minna tuleb kiiresti - kell on palju, varsi läheb pimedaks. Hotellist väljudes mängib taas tuul vingerpussi - Marge ja Liina on pikali maas. Poiste abiga saavad nad põõsaste vahele teele, kus tuul juba natude leebem.

Tee on ilus. Vantsime. Aegajalt seisatume - see on vahva pilt: esimene jääb seisma, keerab küljega liikumise suunas, et järeletulijaid näha ja kummardub toetudes kirkale. Et puhata. Teine tuleb ta kõrvale ja teeb täpselt samad liigutused. Nii ka kolmas ja neljas - terve rivi kummardab ühes asendis ühele poole nagu käsu peale. Näha, et puhkust osatakse hinnata.

Lõpuks ometi kohal. Eksleme mööda linna, naerame oma välimust ja näeme lõpuks Heinot, kes meid bussi juhatab. Kohal. Surmväsinud. Tegelikult veel mitte. Jõuame riideid vahetada, juttu puhuda ja bensujaamas õlut juua. Elus.

Kokku tõusime tol päeval kõrgusesse ~1km ja laskusime sama palju. Hotellini jõudmiseks kulus 10,5 tundi, mis tähendas praktiliselt ilma puhkuseta trampimist karmides tingimustes. Kokku "tööpäev" oli 15 tundi. Erilisi kahjusid me õnneks ei kandnud. Muidugi on paljudel sinikad, põlved haiged (eriti jube on Margel, tal on ka selgroolüliga mingi probleem - paistes & valus ) ja käed ning jalad külmanud. Mina näiteks ei suuda siiani korralikult kirjutada, pesulõksu parema käega kinni vajutada ära parem proovigi. Aga see kõik läheb vast üle.

Kogemus oli igal juhul vägev. Nüüd teame, et mägedel võib ka selline nägu olla...
Heili

Retk Kõrg-Tatratesse 1996. a

KROONIKA