Ristsed Soome kaljudel Kakarsbergetis

Läinud nädalavahetusel sai ette võetud väike kiire ronimistrip Soome kaljudele. Seekord otsustasime proovida midagi uut. Liisk langes Helsingi lähedale Kauhala juurde Kakarsbergetile. Radu oli seal iseenesest suht palju üle 30 sport raja ja teist sama palju trad radu. Enamustel juhtudel sai ka ülevalt ligi. Kuigi kaljud nii kõrged ei olnud kui Olhaval, olid nad vägagi eriilmelised. Kuna see on suht alles taasavastatud ronimispiirkond, siis oli kalju veel terav ja näpuotsad andsid juba peale esimest päeva tunda. Ilm pidas päeval kuivana ja kukeseene roogasid sõime iga õhtu. Tore seltskond, terav kalju, magusad mustikad ja soe järvevesi lasid end kõik mõnusalt nautida.

Mõni sai nendel kaljudel oma esimesed päriskalju kogemused ja kirjutab ehk neist ise lähemalt:

Olin juba päris ammu oodanud seda hetke, et saaks päris kaljude peale. Alguses oli loomulikult kerge sabin sees, kuna ma ei kujutanud ette, kuidas ma seal hakkama saan. Õnneks kadus sabin kiirelt ning järele jäi puhas nauding. Väga põnev oli panna oma oskusi proovile uues keskkonnas. Lisaks oli ka prao ning kandi ronimine minu jaoks täiesti uus tehnika, mida katsusin kohapeal omandada. Päris kivi oli palju mõnusam kui nukid tehisseinal, siiski usun, et ilma kõva trennita siseseinal poleks ma looduses nõnda hästi toime tulnud. Järgmistel kordadel tahaksin kindlasti oma piire veel rohkem kompida ning mugavustsoonist välja astuda.

Soomes käik oli minu jaoks väga hea akude laadija. Koht oli kena ja ilm oli võrratu. Kindlasti ei jäänud neile kahele faktorile alla ka seltskond.