Ronimisfestivalist "Vaiksed jalad" kokkuvõte

Suve jooksul sai Lõunakeskuse ronimisseinale keeratud hulga uusi vahvaid radasid. Et seal edaspidi ronimisvõimalustega segane seis ja paljudel need veel proovimata, sündis korraldajatelegi ootamatult viimase hetke otsusena pidada maha üks väike ronimisfestival. Festival, kus võistlusmoment puuduks, kus jõukohaseid radu jätkuks igale maitsele, kus külg-külje kõrval kogenumad ronijad koos värskete ronimishuvilistega, kel mõnel tutvust ronimisega alles mõned nädalad, teineteist julgestamas ja julgustamas, innustamas ja juhendamas, põhiprintsiibiks on "kõik võidavad" (nii sai osalustingimuseks seatud endaga kaasa toodud loosiauhind, mis pärast festivali aftekal kõigi vahel välja loositi). 

Osavõtjaskond sai oodatult hästi kirju, rahvusvaheline, sõbralik ja rohkearvuline (vähemalt 29, kuuldavasti rohkemgi).  Korraldajatele tegi rõõmu, et osalema oli tulnud ja isuga radasid proovimas võis näha ka neid, kes üliharva taolistel üritustel osalevad. Ronimisradu oli ette valmistatud üle 50-ne. Et need kõik ronitud saaksid, toimus festival kolmel päeval. Rajameistrid olid sisse planeerinud ka mõned "lõksud", kus mõned tagasihoidliku punktiskooriga rajad võisid osutuda üsna "trikideks". Kes nende õnge läksid, vedasid mõnusalt muige näole. Radade rohkus pani tõsiselt proovile osalejate võimed. 

hetk festivalist

Festivalist.

Korraldajatele tagasi laekus 29 tulemustelehte, millel kirjas ronitud radasid kokku 357 korral - seega kui kokku liita kõigi osalejate poolt ronitud rajad, saame "piltlikult" kokku 2142 meetri pikkuse vinge seinamarsruudi, mille kõrval kahvatuksid ka kuulsaimad Euroopa "seinad". 

Selgelt joonistus välja seltskond, kes keskendus enamjaolt vaid raskeimatele radadele. Nemad süübisid pikalt topodesse, seejärel mõõtsid pikalt pilguga radasid seinal, enne raja alustamist veel visualiseerisid ning tundus et tegutsesid üsna teadlikult. Põhjalik ettevalmistus päädis tavaliselt sellega, et rajad said läbi ronitud väheste katsetega, sageli esimesel katsel. Kui rada esimesel katsel ei alistunud, järgnes raja veelgi põhjalikum hindamine. Tegemist oli kogenud ronijatega, kellel kogunes läbitud radu 20 ja enam, parimatel isegi üle 30 raja (kõige enam radu läbis Gen - 33, Priit - 32 rada). Kõige suurema punktiskoori paari vähemrajaga kogus aga Tarmo (457 punkti). Neil jätkus jõuvarusid ronida kõigil kolmel päeval - kogemused, hea tehnika ja vastupidavus aitas koormusega toime tulla. Tore et sellesse seltskonda kuulus ka "õrnema" soo esindaja - Kristiina, ronides 24 rada ja punktiskoorilt (263 punkti) üldkokkuvõttes tublil 5ndal kohal. Märkimist väärib ka Hendriku ühe ronimispäevaga läbitud 15 ronimisrada ja kogutud 215 punkti.

Järgnes ühtlane seltskond, kellel jaksu jätkus ca 15-20 raja jaoks ning punktiskoor jäi 150 ja 250 punkti vahel. Radade valikus vähemalt pooled neist raskeimad rajad, aga sekka võis sattuda ka mõned keskmise raskusega radasid. Sinna juurde võiks lisada ka need kogenumad ronijad, kes kõigil päevil ronima ei jõudnud, ent see-eest roniti tublilt.

Suurt südikust näitasid ka need tublid ronijad, kel kogemuste pagas aasta ringi, mõnedel puhkudel aga võis alaga tegelemise pikkust mõõta ka vaid nädalates. Jälgiti põnevusega kogenumate tegemisi, liigutusi, lahendusi ning seejärel prooviti neid kohe ka ise järele. Pärast eeskuju nägemist tuli mõnikord liigutus kohe järgmisel katsel välja, mõnikord tuli veel mitmel korral liigutust lihvida, enne kui sai võidukalt seina ülaservas juubeldada. Usun üsna kindlalt et kõigil osalejatel jäi mingi probleem lahendamata ja oleks isu mõne aja pärast uuesti proovida.

Täname kõiki osalejaid!