Firni võistkond Jüriööjooksul hõbedal!

Alatskivi lossi ümbruse maastikel toimunud öisel 56. Jüriöö orienteerumisjooksul osalenud 52 võistkonna seas esindasid Firni võistkonda Piret, Erik ja Andres.

Pisut enam kui 3 tunni sisse mahtus nii füüsilist pingutust, korralikult ajude gümnastikat, põnevust, siirast rõõmu ja rahulolu igast ööpimeduses maastikult leitud punktist...

Harrastajate klassis saavutati tubli 2.koht!

Võistlusinfo, tulemused, jm

ERR uudisnupp

Osalejate muljed lähiajal...

Andres muljetab: kahe aasta tagused muljed olid nii tugevad ja postiivsed, et kui sai märgatud Jüriöö toimumist taas Tartule üsna lähedal Alatskivil, siis tekkis kihk seda emotsiooni taas tunda - kui stardihetkel õlg õla kõrval 50 ja enam kaasvõistlejaga haarad kaardi, suunad pealambi kaardile, pead selles virr-varris tegema kohe ka teevaliku ning seejärel viviad sind jalad pimedasse metsa sinna peidetud punkte otsima...

Hea et klubis on aktiivseid inimesi, kellele ka sellised seiklused huvi pakuvad. Nii sai kiiresti kokku sama punt kes eelmiselgi korral osales ning lisaks oli huvilisi teisigi ja väga lähedal oli et oleks saanud teisegi tiimi kokku. Arvestades aga klubi- ja treeningrahva koosseisu, siis potentsiaali oleks palju enamakski!

Alatskivi lossi ees kõlast Jüriöö teatejooksule stardipauk kell 21:30. Selleks hetkeks oli juba piisavalt hämar (päike oli loojunud 46 minutit varem), et lambita kaarti lugeda enam poleks võimalik. Haarasin kaardi ning keskendusin kaardile et stardipaik ning teekond esimesse kontrollpunkti kaardilt välja lugeda. Jooksime lossipargi väravatest välja, ümber nurga ja suunaga alatskvi järve suunas. Õige pea hakkas pikaks veninud pealampide rivi hargnema, kohe alguses pakuti hajutustt, nii tuli hoolega oma peas valmis mõeldud plaani järgida. Esimene punkt käes, käis läbi väike kergendusohe, tasapisi hakkas kaardi sisse elama... Paar järgmist punkti viisid üle Kalevipoa sängi ning proovitud sai ka teistes terinevat teevalikut. Milleks ringi kui saab ka otse! Veidi kõhklevalt tundus et teid pidi ringi jooks tundub liiast, kui saaks ka otse lõigata. Mis tol hetkel jooksu pealt tundus ja teistest eraldumise põhjuseks oli, et nii tundus et on võimalik vältida suuremat tõusu võtmist. Hiljem rahulikult kaarti uurides enam sellist eelist ei tuvastanud, aga oluliselt kehvem variant ka ei olnud. Küll andis see omapäi rajavalik ja pimedas metsas kaardilugemisega toimetulek veidi enesekindlust juurde. Järgmised punktid olid üsna loogilised ja tulid kenasti kätte. Kaheksas punkt tõõi tagasi Alatkivi järve ümbrusesse ja veidi ebakindel punktile lähenemine jättis metsa üksi. Enne eespool vilksnenud tulukused kadusid silmist ja edasi tuli kulgeda vaid enda kaardilugemise oskusele toetudes. Mõnevõrra see kindlasti võtab tempot alla. tuli hoolikalt kaarti lugeda ja teha kindlaid teevalikuid. Kui juba rada tõi tagasi üle Alatkivi järve silla tagasi lossi ümbrusesse ja Alatskivi keskuse parkidesse, oli raskem seljataga. Sai veel viimased augud, kaevud ja ninad võetud ning viimane punkt tagasi lossimüüri ääres ja teatevahetus lossi ees. Prozektorite valguses kuulsin veel Pireti hüüdu et "Andres, sina vä?" ja saigi käeplaksuga Piret oma pimedale metsaringile saadetud. Kui ka kohtunikelauast sai kinnituse et kõik punktid õigesti võetud sai, valdas eriline rahulolu tunne. Vinge elamus!