Talvistes Alpides

Märtsi alguses otsustasid Henry ja Rees minna ronima talvistesse Alpidesse, täpsemalt Prantsusmaale, Chamonix piirkonda. Plaanid olid paika pandud varakult ning neid silmas pidades ka terve sügisperioodi end ette valmistatud. Ent nagu ikka - inimene mõtleb ja jumal juhatab. Vahetult enne meie reisi asendus kaks kuud kestnud väga stabiilse ilmaga periood lakkamatu lumesaju ja tormituultega. Kohale jõudmise päeval tuli kõik varem tehtud plaanid kõrvale panna ning hakata otsima uusi võimalusi. Kuna kõrgel mägedes oli reaalsuseks 50 cm päevas lumesadu ning 30 m/s tuul, pidime olema kannatlikud, et operatiivselt tegutsedes ning ohu ja ohutuse piiri tunnetades leida võimalikult põnevaid ronimisvõimalusi.

Hoidmata kramplikult kinni varem peas maalitud kujutluspiltidest, suutsime ümber orienteeruda ning heitlikest ilmaoludest välja pigistada 4 ronimispäeva: sealhulgas 3 tehnilist marsruuti kohalikus raskuskategoorias kuni D+ (vene 4B) ning 1 päev kuiva trenni kaljudel. Kõik kujunes küll täiesti teistmoodi, kui plaanisime, kuid rahuliku südamega võime öelda, et võtsime meile antud ajast maksimumi.

Nagu talvises alpinismis ikka, oli küllaga pingelisi ja mõtlemapanevaid olukordi, kus peamine oli rahu säilitada: laviinioht, nägu piitsustav tuul ja sõrmi näpsitav külm.

Aga ka erakordselt ilusaid hetki, kus tundsime, et kõik sujub ning mäed on vaid meie päralt!

Nagu nõnda sageli pärast mõne rikkaliku ajalooga piirkonna külastamist, jäi mõlemil magus tunne nagu oleksime kraapinud vaid pealispinda. Iga uue tipu tagant ilmub välja järgmine ja järgmine ning uued seiklused on alati silmapiiril.

Tänud toetajatele, kes meid meie rektel aitasid: