|
 |
Ülihuvitavad Eesti meistrivõistlused mägironimises 20.-21. mail toimusid Eesti meistrivõistlused mägironimises. Teist aastat järjest oli võistluspaigaks Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi territoorium ning tuleb tõdeda, et uus piirkond koos korraldajate hea fantaasiaga on viinud ülesanded võrreldes varasemate aastatega täiesti uuele kvalitatiivsele tasemele. Oma kõrgete paekiviseinte, teraskonstruktsioonide ning lähedalasuvate tuhamägede, rusunõlvade ja jõgedega oli kahepäevane võistlus tõeline seiklus, mille taolist mujalt Baltimaadest ei leia. Korraldajad ütlesid, et "nii huvitaval ja võimalusterohkel maastikul nagu Kohtla-Nõmme tulevad ülesannete ideed ise sinu juurde. Pikapeale sobitusid eri killud ühtseks tervikuks. Omavahel asju arutades läksid ideed sageli väga lennukaks ning lõplikku trassi sai mõnevõrra kärbitud. Eeldatav prognoos 5-10 tundi osutus üllatavalt täpseks. Väga hästi töötas ka pooletunnine stardivahe." Esimese päeva sisuks oli pikk trass - imiteeriti reaalset ühepäevasele marsruudile minekut, mis võtab algusest peale ootamatuid pöördeid, niiet käiku lähevad lõpuks kõik tehnilised, praktilised ja teoreetilised oskused, lihtsamatest kuni keerulisemateni. Korraldajate (Priit Niibo, Juhani Almers, Gen Mandre, Dagmar Piikov) sõnul oli esimese päeva eesmärgiks "pakkuda omavahel seotud ülesandeid, mis eeldavad kogu varustuse kaasas kandmist ning võistkonna poolt olemasoleva varustuse kõige optimaalsemat kasutamist. Andsime mõned elemendid varem teada, kuid tahtsime, et ruumi jääks ka üllatusteks ja ootamatusteks." Päev algas sellega, et ootamatult rööviti ära kõigi meeskondade kaptenid ning kukutati nad liustikulõhesse. Ülejäänud grupikaaslastel tuli kapten üles leida ning ära päästa.    Sealt edasi pidi grupp seonguna liikuma mööda lihtsat harjamarsruuti, kuni saadi orienteerumiskaardid, millele oli kantud päeva teekond...   Marsruudile jäi mitmeid kontrollpunkte, kus tuli lahendada väga erinevaid ülesandeid, mitte ainult praktilisi, vaid ka teoreetilisi. Näiteks stiilis: "Grupp on tõusnud kõrgusele 4600 m ja seadnud valmis laagri. Üks grupiliige kaebab peavalu ja iiveldust, ta loobub söögist ning läheb varakult magama. Hommikul märkab telginaaber, et tal on raskusi riietumisega ning ta paneb oma vöö vaevaliselt tagurpidi peale. Tema nägu on turses ja hingamine pindmine ja vaevaline. Kirjelda, kuidas teda aidata?" Jooksvalt testiti tiimide valmisolekut anda esmaabi, transportida kannatanut käepäraste vahenditega ning omavalmistatud kanderaami abil. Trassil hingas teisena startinud Firni võistkond varem teele asunud tallinlastele pidevalt kuklasse ja siis kaotas nad taas silmist.      Silma hakkas Firni sujuv ja korrektne köietöö. Tallinlaste motoks oli pigem - ärme mõtle üle ja tegutseme! Tore oli see, et mõnes olukorras töötas paremini üks ja teises teine. Müts maha ka Cruxi võistkonna eest, ilma nende osaluseta oleks võistluse toimumine olnud sügava kahtluse all. Tehes paljusid asju elus esimest korda, said nad ülesannetega siiski kenasti hakkama. Väga sümpaatne on põhimõte tulla osalema, et õppida mäes vajalike oskusi. Päeva ühe tipphetkena tuli teha koos kannatanuga reaalne jõeületus, kus erinevalt eelmistest aastatest tähendas "veepuude" ka päriselt märjaks saamist! Kui tallinlased valisid köite üle jõe toimetamiseks viskeliini kasutamise, siis Firni tiim jõudis vastaskaldale tänu Henry'le, kes pikema jututa kõigi riietega vette hüppas!     Viimase ülesandena tuli baaslaagrisse jõudes lahendada kompleksne päästetööde stsenaarium, mis hõlmas drytoolimist, pendlit, kannatanu vinnamist koos saatjaga ning laskumist piirangualasse.      Teine päev koosnes seongutööst ja individuaalülesannetest. Korraldajate sõnul tahtsid nad, et ülesannete kogu sisu selguks alles trassil. Seega said võistlejad poole pealt teada olukordadest: näiteks laskumine toimus valest jaamast ja vajalik on tagasi jaama tõusmine; köis ei ulatu maani, julgestamine peab toimuma üle sõlme. Endale meeldis suure seina abironimine – usun, et selle ideega saaks edasi töötada ja teha big wall analoogi. Kindlasti tekitas elevust drytool, mida enamus võistkonna liikmetest said mõlemal päeval proovida, aga ka näiteks pikal tugiköiel tõus, lisaraskuseks vöös rippuv triiki täis veeämber!              Lõppjärjestus püsis lahtisena kuni viimase ala - kaljuronimiseni. Igal tiimil oli 4 katset Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi napi ja pudeda reljeefiga põhjaseinal...      Põneva lõppvaatuse tulemusena läks esikoht ikkagi 0,75 punktilise eduga Tallinnasse, teisele kohale tuli Firn, kolmandale Crux. Kokkuvõttes leidsid kõik, et ülesanded olid võistluste ajaloo kõige põnevamad, konkurents üksteist vääriv, kuid õhkkond toetav - puudus tavapärane konkurentide ja kohtunike vaevamine. Korraldajatele jäi vaid kripeldama tõik, et oleks tahtnud ise võistelda, kuna rajad tundusid nii huvitavad. Ja loomulikult masendavalt väike osalejaskond. Usutavasti reklaamib aga hea üritus ennast ise, ning järgnevatel aastatel on oodata märksa rohkem osavõtjaid - miks mitte ka Lätist ja Leedust. Järgmise aasta korraldajatele on igatahes kõva märk maha pandud ja ootused kõrgeks aetud! 
comments powered by Disqus
|
