Mõtteid Fani mägedest

Sel suvel veetsime meeldivalt aega eemal tsivilisatsioonist, ronides 20 päeva jooksul Vertikal-Alaudini nimelise alpilaagri ümbruses, Fani mägedes, Tadžikistanis. Et anda aimu selle piirkonna lihtsast ilust – kordumatust loodusest, mägedest ja inimestest – ning sellest, mis mõtteid see meie 6-liikmelises grupis tekitas, valmis väike lühifilm. Läbitud marsruutide aruandeid saab vaadata siit. Pildialbum on aga leitav siit.

Grupi kokkukutsujaks oli lätlane Oleg Miroshnikov Riia alpiklubist Traverss. Hiiglasliku kogemustepagasi poolest alpinistina ja viimastel aastatel instruktorina, on Olegi näol tõenäoliselt tegu vähemalt Baltimaade parima tehnilise alpinismi instruktoriga. Kui väga tema tööd hinnatakse, sellest annab aimu ainuüksi see suur hulk inimesi, kes iga aasta temaga koos mägedesse lähevad. Sel suvel juhendas ta Fani mägedes 4 gruppi, nende hulgas muuseas ka ühte, mis koosnes puhtalt Tartu alpiklubi noortest. Meie grupist rääkides olid aga kõik liikmed varem vähemalt kahel korral Olegiga mägedes käinud ning üksteisegagi üsna head tuttavad.

Vasakult paremale: Rees Juurmaa, Pavel Smirnov, Aleksei Moskalenko, Anastasia Bosiha, Oleg Miroshnikov, Aleksandr Kreitsberg (laagriülem), Julia Kaleinikova.

Lähtuvalt grupi kui terviku tasemest, oli meie eesmärgiks esmalt kaks treeningtõusu raskuskategooriates 2B ja 4A. Seejärel aga kaks põhitõusu – mitmepäevased ning küllalt tõsised marsruudid raskusega 4B ja 5A.

 
Severnaja, mööda põhjaharja, 2B

Kõrgus: 4027 m
Kõrgustevahe: 200 m
Marsruudi iseloom: kalju
Paigaldatud praovahendeid: 19
Töötunde: 4 h 10 min (tõus 2 h 20 min, laskumine 1 h 50 min)
Aeg: 18. juuli, 2016
- Marsruudi algus: 7:30
- Tippu jõudmine: 9:50
- Tagasi laagris: 12:00
Esironija: Rees Juurmaa

Tore marsruut grupi koostöö harjutamiseks. Vanasti oli tegu 4. raskuskategooria tõusuga, kuid hiljem hinnati see ümber selle väikse pikkuse tõttu – 7 köietäit. Võtmelõigud raja esimeses pooles nõuavad igal juhul kontsentreeritud ronimist. Liikusime kolmeliikmeliste seongutena, kusjuures kiiremaks edasiliikumiseks julgestas keskmine enamus lõikudel korraga nii esimest kui kolmandat.

 
Alaudin, mööda lõunakontraforssi, 4A

Kõrgus: 4134 m
Kõrgustevahe: 430 m
Marsruudi iseloom: kalju
Paigaldatud praovahendeid: 17
Töötunde: 9 h 20 min (tõus 7 h, laskumine 2 h 20 min)
Aeg: 19. juuli, 2016
- Marsruudi algus: 7:00
- Tippu jõudmine: 14:00
- Tagasi laagris: 16:30
Esironija: Pavel Smirnov

Marsruudi tehniline aruanne.

Võrreldes esimese mäega oli tegu juba pikema, järsema ja napima reljeefiga marsruudiga, niiet esironija kandis ronimissusse. 12 köietäie jooksul tuli mitmel puhul jaam teha praovahenditest. Taktikaliselt oli põhiline toimetada uus köis võimalikult kiiresti edasiliikumiseks esimesele. Selleks ei tõusnud viimane mitte tugiköiel lisajulgestusega, nagu ülejäänud, vaid ronis ülaltjulgestuses, kusjuures sama köie ülemine ots liikus juba esironijaga edasi. Meeskonnatöö küllaltki kiire ja sujuv

 
Adamtaš, mööda põhjaharja, 4B

Kõrgus: 4589 m
Kõrgustevahe: 789 m
Marsruudi iseloom: kalju
Paigaldatud praovahendeid: 49
Töötunde: 30 h (tõus 23 h 30 min, laskumine 6 h 30 min)
Aeg: 22.-24. juuli, 2016
- Marsruudi algus: 22. juuli, 6:45
- Tippu jõudmine: 24. juuli, 8:50
- Tagasi laagris: 24. juuli, 16:00
Esironija: Rees Juurmaa

Marsruudi tehniline aruanne.

Tõusueelseks päevaks matkasime Adamtaši kurule (3800 m). Kahe telgi jaoks kuru nõlvale platsikeste ehitamine toimus veel tegelikult tugeva tuule ja vihmasaju käes. Kuid järgmine hommik enne päiksetõusu üles ärgates oli ilm juba selge ja tuulevaikne ning saime rahulikult ronima hakata.

Adamtaši põhjahari on liigendunud kolmeks kõrgendikuks. Et tegemist on pika marsruudiga, läbitakse see tavaliselt ühe ööbimisega mäel. Siit tuleb ka oluline erinevus võrreldes ühepäevaste marsruutidega: kogu elamist tuleb ronides kaasas kanda – telke, magamiskotte, toitu, kütust. See tähendas tehnilist ronimist üpris raske seljakotiga (12-15 kg). Seda isegi hoolimata sellest, et kaalu optimeerimine oli viimase peal – toiduportsud grammi pealt välja arvutatud ning mitme peale jagati nii toidunõusid kui magamiskotte.

Mida me aga ei osanud ette näha, oli see, et antud perioodil oli Adamtaši põhjaharja kõige raskema osa - kolmanda kõrgendiku - võtmelõigud läbitavad vaid hommikutundidel. Hiljemalt keskpäevaks on need kõrgemalt voolava rohke sulavee tõttu muutunud täiemõõdulisteks koskedeks, kus esironija oleks piltlikult öeldes peaaegu ära uppunud. Pealaest jalatallani läbimärjana tehtud emotsionaalsete kommentaaride põhjal koostas grupp uue kolmeastmelise raskuskategooriate süsteemi „Reesi järgi”:

1. „Normaalne”: lihtsalt raske ronimine
2. „Omamoodi”: väga ohtlik - kontrollime, kas oleme õigel marsruudil?
3. „Veepark”

Hommikuks oli aga antud kohtadesse tekkinud jääkoorik, mille tagajärjel oli ronimine mitte enam „veepark”, vaid lihtsalt „omamoodi”. 

Paratamatult pidime veetaseme langemist oodates tegema mäel lisaööbimise, millega kaasnesid muidugi väljakutsed telkimiskoha, aga ka lume leidmisega, et oleks võimalik vett keeta. Kokkuvõttes oli tegu väga nõudliku marsruudiga. Mitte ainult esironijale jäiste lõikude ja enamjaolt suure kivivaringuohu tõttu, vaid ka tugiköiel järgnejad pidid mitme raske koha peal tegema traaverseid, isegi speleoelemente ja seljakottide järgi vinnamist. Marsruut sisaldas endas 28 köietäit tehnilist tööd, millele järgnes seejärel üsna töömahukas laskumine – 7 köietäit ja 6,5 tundi. Raskete lõikude arvu ja pikkuse alusel oli instruktori hinnangul objektiivselt tegu 5A marsruudiga.

 
Šapdara, mööda põhjaharja, 5A

Juba siis, kui me pärast 4-tunnist matka lõpuks marsruudi alla Talbasi kurule (4000 m) jõudsime, sadas vihma ja rahet. Õhtuks aga ilm rahunes ja päikegi tuli enne loojumist pilve tagant välja. Võimalust kasutades võtsime koos Pašaga kõik kolm köit ning hakkasime juba marsruudi kallal tööd tegema – mõeldes positiivselt, et kui järgmine hommik hea ilm on, aitaksid kolm üles riputatud tugiköit meid palju. Päikseloojanguks said kolm esimest köietäit valdavalt IV ja V kategooria kaljudel ette valmistatud ning saime minna telki õhtust sööma. Järgmine hommik aga ilm meie ettevõtmist ei soosinud. Kui äiksevihm vaibus, läksime pärast väikest arutelu koos Ljošaga läbi udu ja rahe köisi alla tooma, et marsruudilt taanduda.

Väike pettumus oli muidugi hinges, sest ilmaolud kõrvale jättes olime grupina selleks tõusuks igati valmis. Aga nagu grupikaaslane Paša ütles:

«Mäed seisavad siin igavesti. Alati saab tagasi tulla, alati võib proovida kõiki mägesid vallutada.
Aga vaja on suurepäraselt mõista: elu on ainult üks, mägesid palju» 

Kaks päeva pärast neid sõnu jõudis meieni teade, et oma elu on mägedesse jätnud Ernest. Minu paarimees, kellega talvel veetsime kuu aega koos Tujuk-Su alpilaagris ning kes tegelikult oli oodatud meiega koos Fani mägedesse, aga läks teisiti. Alati võib mõelda, et kui ise õigeid valikuid teha, siis see hoiab sind mägedes turvalisena. Ja nii see enamasti ongi. Aga sellest hoolimata tundub, et alpinistid jalutavad mägedes alati kahevahel – hoides ühte kätt elul ja teist surmal. Milleks siis üldse tasub see risk võtta?

Oskan sellele vaid nii vastata, et iga uus kuru, iga uus mäetipp, igas uues kohas päiksetõusu ajal lahti tehtud telgiuks – kõik need avavad mingi uue maailma, kui vaid osata seda näha.
Ja iga uus maailm pakub alati rahu ning kohta vaikseks sisekaemuseks. 

Tipud ja põnev ronimine on mööduvad. Lõppude lõpuks ei jää neist kogemustest meelde mitte midagi olulisemat kui inimesed. Need on su sõbrad. Ühised hetked. Mingi kokkukuuluvustunne, millel pole sageli verbaalset väljendust, kuid mis paratamatult ühendab meid nähtamatu niidina selle elu lõpuni ja edaspidi. 

Võib-olla sellepärast tasubki?

Rees
13. juuli-1. august
Suvi 2016