Frankenjura metsade vahel

Sel suvel, perioodil 8.-17. august, võttis Alpiklubi Firn ja Alutaguse matkaklubi ette ühisreisi Lõuna-Saksamaale, Frankenjurasse. Kõik päevad möödusid sealsete metsade vahel peituvatel kaljudel ronides ning matkaradadel ringi tiirutades. Kõik õhtud veetsime aga laagriplatsil - süües ja päeva jooksul kogunenud muljeid vahetades. Nautisime ilusat ilma, ronisime iga päev erinevates paikades. Kokkuvõtvalt läks sõit igati korda, saime rohkelt ringi seigelda ja ronida piirkonna vahvamatel kaljudel. Ronimispäevad venisid reeglina nii kaua, kuni hakkas hämarduma. Oli ka kaks vihmapäeva, kusjuures ühel juhul ronisime ka siis terve päeva, valides selleks varjulisemad kaljud. Teisel võtsime aga toreda vahepalana ette päeva Nürnbergi vanalinnas ja Cafe Krafti nimelises boulderhallis. Hästi toredad ja sõbralikud matkakaaslased. Tore laagrielu. Eks sealsetes metsades jäi ka üht-teist järgmisteks kordadeks avastada.

10. augustil oli ilm heitlik: hommik vihmane ja päev sajuhoogudega. Seetõttu otsustasime kaljudel kuivada lasta ja külastasime Cafe Krafti boulderhalli. Selle koha on paljude teiste seast veidi tuntumaks teinud sealne treeneritepaar, mitmed sportronimise tipud on seal sagedased külalised. Tunnid möödusid seal ronides kiiresti, proovitud sai palju vahvaid seinaosasid, lisaelemente, "kangialuseid" ja karniise. Näppu sai proovitud ka tippude radadel - mõned ronimise Bundesliiga etapi rajad, samuti Sloveenia ronimiskoondise poolt seinale märgitud rajad. Need andsid veidi aimu, kuhu maani on võimalik inimkeha liikuma panna - mõned nukid kätele ja jalgadele jätsid pigem kerge kühmu või konaruse mulje muidu siledal seinal, liigutused mis nõuavad laitmatut kehavalitsemist ja akrobaatilist painduvust. Tore oli näha lähedalt inimesi, kes antud radu ka päriselt ära ronivad - maailma ronimistippu kuuluvad Shauna Coxsey, Mina Markovic, Janja Carnbret ja ülejäänud Sloveenia ronimiskoondis juhtus seal samal ajal treenima. Lõpetuseks ammutasime jõudu sealses treeningnurgas, väga vahva kogemus.

11. augusti veetsime siinse piirkonna võimalusterohkeimal kaljul - ronijatel on valida 180 raja vahel. Alustuseks tegime väikse õppetoa alpinismitehnikatele ning seejärel mõnus ronimine. Päeva lõpuks oli Gedy supertubli, tehtud oli nii esimene altjulgestuses ronimine kui ka esimene kuuene rada. Tagasi laagripaika jõudsime juba hämaras, kohaliku aja järgi täpselt kell 22. Silm seletas eestlastele eraldatud platsialal lisandunud uut telki - see tähendas, et meie read olid täienenud Elise ja Reesiga. Aega raiskamata olid nad kohe suundunud nö "kodukaljudele" ja jõudsid enne pimedust ühe raja seljatada. Tore taaskohtumine, nüüd sai kogu grupp kokku, õhtusöögi kõrvale sel puhul vahvlitort!

12. augustil sadas põhimõtteliselt terve päeva. Sellegipoolest ronisime pika toreda päeva. Elise ja Reesiga oli juurde lisandunud kõvasti indu. Neile, kes juba neljandat päeva järjest roninud, oli raske nendega sammu pidada. Elise ehmatas kõigepealt ise seinal ära, kui kaljureljeef ta käe all ähvardavat sisinat ja puhkimist tegi. Mõni hetk hiljem hüppas käenuki seest välja ilmselt lagritsa-taoline elukas (peaaegu orava mõõtu ja sarnane) ja näitas meile kõigile, kuidas kaljudel kiiresti liikumine tegelikult käib. Kribinal-krabinal ronis loomake mööda vertikaalset seina üles. Hästi tore päev ja jäime rahule, et vaatamata ilmale saime väga korraliku ronimispäeva, leides varju metsast ja kaljudest. Matkagrupp näitas õhtusöögi kõrvale pilte külastatud koopast ja koopakarust.

13. augustil veetsime toreda päeva Krottensee kandis metsas. Palju erinevaid kaljuseinakesi, palju mitmekesiseid võimalusi ronimist nautida. Vahelduseks superkena päev - metsa kaitsva varju all mitte liiga palav. Ronida saime igale maitsele. Pärast tegusat ronimispäeva jalutasime metsas veel pisut ringi ning heitsime meeldejääva pilgu kaljukamakale, millel rada "Action Directe". Õhtupäikse poolt valgustatud kalju jättis sügava ja vinge mulje.

14. augustil saatsime päeva õhtusse Mittelbergwandi nimelises kaljusektoris. Järgmisel, viimasel suurel ronimispäeval, otsustasime aga kirsina tordil külastada ühte Frankenjura parimat ronimispiirkonda: kuni 40-meetri kõrguste radadega Roter Felsi sektorit. Eelnevate päevade jooksul kehasse kogunenud väsimuse kiuste veetsime toreda päeva täis enese proovilepanekut mitmekesistel radadel. Pingutus tasus ennast ära, sest tippu jõudes avanes preemiana väikse eneseületuse eest vaade kogu ümberkaudsele maastikule...

Fotod: Andres Hiiemäe, Elise Lätt